Lihaveisekasvatajate toetused on väiksemad kui mujal Euroopas ja nad on kümme aastat töötanud hobi korras oma tööle peale makstes, kuid nüüd paistab tunneli lõpus valgus ja kel veel vähegi jaksu, tasub kari alles hoida.
Lihaveisekasvataja: ärge nüüd lihaveiseid müüge, kuigi kiusatus on suur (1)
Liivimaa Lihaveise juhataja ja Puutsa talu perenaine Airi Külvet sõnas alustuseks, et ega lihaveisekasvatajate olukord seakasvatajate omast parem pole, sööda-, kütuse-, elektrihinna tõus on mõjunud kõigile. Vahe on ainult selles, et kui seakasvatajad teatasid alles nüüd, et pealemaksmine ja hobi korras töötamine ei tasu ära, siis lihaveisekasvatajad on seda muu ettevõtluse kõrvalt juba kümme aastat teinud. „Mul on 150pealine lihaveisekari, mahedalt alustasin lihaveisekasvatust 2004. aastal. Olen rahul, et aina enam räägitakse lihaveiste pidamise viisist ja rohepöörde juures on mõistetud karjatamise tähtsust,” selgitas tänavu Läänemere-sõbralikumaks talunikuks nimetatud Külvet.
Pääsetee on karjatamises
Selles näeb ta pääseteed Eesti farmeritele, kes ei jõudnud lihaveisekasvatust farmis nuumamise peale viia, vaid jäid rahanappusel karjamaale. „Kuna me ei saanud kasumlikuks, jäi Eestis peaaegu sada protsenti lihaveiseid karjamaale ja sellest seisukohast vaadates näen nüüd lihaveisekasvatuses tunneli lõpus valgust,” rääkis ta.
Maheda toetused on Eestis väiksemad kui mujal Euroopas, seetõttu on kogu lihaveisekasvatuse areng Eestis peatunud. Viimase aastaga on vähenenud ammede arv lausa tuhande võrra ja seda on Külveti sõnutsi palju. Põhjusena toob ta välja, et kui talumehel on kasulikum põllult hein lihtsalt maha purustada kui sellel loomi karjatada, siis pole imestada, et loomade arv väheneb.