/nginx/o/2021/12/08/14249059t1h8abe.jpg)
Eelmises Maa Elus sõna saanud seakasvatajate hinnangul on olukord hullemast hullem – seda erinevatel põhjustel. Jättes kõrvale sellised väited, nagu peaks riik täielikult seakasvatust doteerima või tegema ettevõtjate asemel investeeringuid seakasvatuse püsimiseks, sooviksin arutleda teiste artiklis tõstatatud valukohtade üle.
Tõepoolest, Eesti sealihasektor on eripalgeline ja seda näitavad ka ettevõtete majandusnäitajad. Enamik seakasvatuse ettevõtteid lõpetas 2020. majandusaasta kasumiga, kuid kasumlikkus vähenes võrreldes 2019. aastaga. Selle aasta I poolaastal on Maksu- ja Tolliameti käibedeklaratsioonide andmete alusel seakasvatajate käibed võrdluses 2020. aasta I poolaastaga muutunud erinevalt, ulatudes 33% vähenemisest kuni kahekordse suurenemiseni. Kokku vähenes selle aasta I poolaastal käivet deklareerinud seakasvatajate käive 14%. Seakasvatajate käibe langus jätkus ka III kvartalis.
Turuolukord on pidevas muutuses ja 2021. aastal tõusnud sisendite hinnad (sööt, energia) on kindlasti suur väljakutse nii seakasvatajatele kui ka teistele põllumajandusettevõtjatele. Seakasvatuses moodustab ostusööt kogukuludest ligi poole ja sööda hind on märgatavalt tõusnud. Samal ajal on sigade kokkuostuhind langenud. Seega pole põhjust kahelda ettevõtja esitatud olukorra kirjelduses ega väita, et nende valitud tootmisviis või sihtturg ei ole õige. Olen nõus, et olukord ongi keeruline. Mis aitaks seda paremaks muuta?
Tänavu juunis maksti seakasvatuse sektorisse erakorralise toetusena emiste ja nuumsigade kohta 3,67 miljonit eurot ehk summa, mille suurus tekitas toona küsimusi mõnegi muu sektori esindajas. Saamaks üle 2021. aasta II poolaasta keerulisest olukorrast, eraldas valitsus 11. novembril 5,5 miljonit eurot, et maksta erakorralist toetust piima- ja sealihasektorile. 11. novembril esitasime Euroopa Komisjonile riigiabi loa taotluse erakorralise toetuse maksmiseks piima- ja sealihatootjatele, seegi luba saabub peagi. Oleme Maaeluministeeriumis seda protsessi tagant lükanud nii kiiresti kui võimalik ning praeguseks on taotlusvoorgi juba läbi viidud.
Kuivõrd sealihasektori olukord on madalate sealihahindade ja kõrgete söödahindade tõttu halvenemas ka teistes ELi liikmesriikides, oleme aktiivselt lahendust otsinud koostöös teiste liikmesriikidega. ELi põllumajandusministrite kohtumisel jõuti järeldusele, et sektori toetusmeetmed jäävad liikmesriikide otsustada riigisiseselt. Nii nagu Eesti, on ka teised liikmesriigid (sh Poola, Saksa, Läti ja Leedu) oma raskustes olevaid põllumajandusettevõtteid toetanud.
Veel toetustest, arvatavast ebaõiglusest ja riikide võrdlusest. Ettevõtete struktuur Euroopa Liidu liikmesriikides ei ole ühesugune. Mitmes teises võrreldavas riigis on seakasvatajatel maad rohkem kui meie seakasvatajatel ning sellisel juhul saavad nad osa toetusest pindalatoetuste kaudu. Lisaks on nendes riikides seakasvatajatel ka muid tegevusalasid, mis aitavad riske maandada.
Klassikaline riskijuhtimisteooria ütleb, et riik peaks sekkuma üksnes siis, kui kriisist on mõjutatud suurem territoorium või sektor. Sellistel puhkudel oleme alati võimaluste piirides ka appi tulnud. Samas ei tohiks riik liialt ettevõtjate majandusotsustesse sekkuda ning teatud turu- ja tootmisriskid peavad ettevõtjad maandama oma äriplaanides.