Sotsiaaltöötajate sinised elektriautod on oma aja ära elanud

Külmal ajal sööb soojendus sõiduks mõeldud kilomeetrid kiiresti ära. Nõnda mähib sotsiaaltöötaja Helve Samarina ennast praegu hommikuti kõvasti soojadesse riietesse ja võtab koguni villase teki sõidu ajaks põlvede peale, et külm ligi ei pääseks. Foto: Sirje Niitra

Juba kümme aastat on Eestimaa teedel vuranud pisikesed sinised elektriautod, millega sotsiaaltöötajad on paljusid inimesi nende igapäevatoimetuste tegemisel abistanud, kuid nüüd vajab see autopark hädasti väljavahetamist.

Pärnumaa Audru osavalla sotsiaaltöötaja Helve Samarina sai elektriauto enda käsutusse 2012. aasta maikuus, kui tegeles veel koduhooldusega. Nüüd on ta perede tugiisik. Sõiduk oli kasutuses peaaegu iga päev, sest kõik selle kandi hooldusel olevad memmed tuli läbi käia. Vahemaad on sealkandis küllaltki pikad, nii et ühel päeval võib sõidu pikkuseks kujuneda 70 kuni 80 kilomeetrit.

Lisaks kodule on elektri­auto kiirlaadimispunktid veel Maksimarketi juures ja Tõstamaal, muidu laeb Samarina oma „sinist punni” kodugaraažis. Teekond tuleb naisel igal hommikul oma peas varakult paika panna, et mitte ühtki liigset kilomeetrit läbima ei peaks. Kõigepealt tuleb abistatava pere liikmed kodust peale võtta ja need siis kas linna poodi, arsti juurde või ametiasutustesse asju ajama viia. Kogu aeg peab arvutama, kui palju kilomeetreid veel ilma akut laadimata sõita saab. Vaid üks kord on hoolsal naisel juhtunud, et koju jõudes oli ainult üks kilomeeter varuks jäänud, muidu on tema arvestused hästi paika pidanud ja tee peale pole jäänud. „Eks see üks pidev närvide mäng ole,” lausus ta.

Suvel on lihtsam, aga talvel külmaga on mõtlemist ja planeerimist rohkem.