Tegevust lõpetav seakasvataja: võib-olla mõni veel loodab ja üritab

Lõuna-Eestis Vilustes tegutseva Haameri talu perenaine Ave Haamer sõnas, et sealihakasvatuses läheb sedavõrd kehvasti, et neil on kavas lõpetada. Foto: Arvo Meeks/Lõuna-eesti Postimees

Sealihatootjate olukorda iseloomustavad ütlused: „Oleme jõudnud kindla otsuseni lõpetada”, „Oleme kui vabalanguses nulli suunas”, „Tegemist on valdkonnaga, millega ei tohiks üldse tegeleda”.

Lõuna-Eestis Vilustes tegutseva Haameri talu perenaine Ave Haamer sõnas, et sealihakasvatuses läheb sedavõrd kehvasti, et neil on kavas lõpetada. „Toodame kõrge omahinnaga ja börsihind, millega Eesti sealihaturul kaubeldakse, on kaks korda väiksem. Kuna kahjumiga müük on kestnud aastaid, on see meid viinud kindla otsuseni seakasvatusega lõpetada,” lausus ta.

Mõttetu on edasi toimetada

Talus toodetakse seakasvatuse kõrval ka teravilja. Viimane on aidanud kinni maksta sigala kahjumit. „Seitse aastat oleme üritanud saada seakasvatust efektiivsemaks, kuid vaadates nüüdseid teraviljahindasid, on lausa lollus nii edasi toimida. Oleme 5000pealise seakarja vähendanud 3000pealiseks ja niipea kui võimalik viime selle nullini,” rääkis ta.

Sead, täpsemalt põrsad ja kesikud lähevad Poola, kokkulepped on sõlmitud. Müük käib naise sõnutsi tühise hinna eest, sest peamine on saada sigadest kiiresti lahti. „Poolas kasvatatakse sead üles ja müüakse Eestisse tagasi. Meile on sigade nuumamine kaks korda tõusnud söödahindade tõttu tohutu kulu: ühe sea eest saame umbes 90 eurot, aga üleskasvatamisele kulub 180 eurot.”

Kuni riiklikul tasandil ei suudeta reguleerida import­liha sissetoomist, pole Haameri meelest Eesti farmerid võimelised Poola, Läti, Leedu või Saksa farmeritega konkureerima. Kaugel pole seis, kui eestlaste laual polegi Eestis kasvatatud sealiha. „Seakasvatus on Eestis täiesti riiklikult doteerimata. Koroonaajal antud pisuke toetus oli vaid agoonia pikendus,” ütles ta.

Haamer usub, et peaaegu kõik seakasvatajad on Eestis samas seisus.