Regionaalpoliitika jõuab aina enam kohalike kätesse

Rivo Noorkõivu sõnul on regionaalpoliitikas vaja rohkem piirkondade eripärade arvestamist. Foto: Eero Vabamägi/Postimees

Regionaalarengu eksperdi Rivo Noorkõivu sõnul võiks koostada seireraporti, mis vaatleks, kas haldusreform on andnud loodetud tulemusi.

Maaeluvõrgustiku järjekorras juba kümnendal seminaril „Teadlase vaade maaelu arengule” sõnas omavalitsusi haldusreformis nõustanud Geomedia konsultant Rivo Noorkõiv, et neli aastat pärast haldusreformi lõpuleviimist võiks koostada seireraporti. „Et vaadata, kuhu on jõutud eesmärkidega, mis seati reformiga. Minu väide on, et paljudes teemades me ei ole edasi jõudnud,” ütles ta.

Noorkõiv, kelle ettekande teema oli „Kas meid on maapiirkonnas vähe või just parasjagu? Rahvastik regionaalarengu peeglis” tõi näite pikaajalisest arengustrateegiast „Eesti 2035”, mille üldosa võeti vastu selle aasta kevadel ja milles on seatud sihiks, et meie rahvaarv ei väheneks, küll aga väheneksid piirkondlikud erinevused – praegune olukord seda sihti ei toeta. „Regionaalses mõttes ei ole me elanike paigutuse ja selle taga olevate mehhanismidega hakkama saanud. Ma ei taha öelda, et regionaalpoliitika on läbi kukkunud, aga regionaalpoliitika pole andnud tulemust, mida oleks oodatud,” selgitas ta.

Noorkõiv selgitas, et seoses haldusreformi ja põhimõttelise otsusega riiki detsentraliseerida on kujunenud olukord, kus varem oli regionaalpoliitika rohkem riigi tasandi küsimus, nüüd on fookuses aina rohkem omavalitsused. Pärast haldusreformi Eestis tekkinud 79 omavalitsust on Noorkõivu sõnul kahtlemata võimekamad. „Nad suudavad strateegia kujundamises kaasa rääkida rohkem kui varem. Meile ei piisa ühetaolisest üle-eestilisest poliitikast, vaja on ka piirkonnapõhiseid fookuseid ja eripärade arvestamist,” tõi ta välja.

Omavalitsused on aastate jooksul teinud kampaaniaid, millega inimesi maale elama kutsutakse. Lisaks keskendumisele heale asukohale ja lastekasvatamiseks soodsale keskkonnale on uute sissekirjutajate vahel muu hulgas loositud välja elamumaad, telefone, raha, sõidukrediiti, traktor, jalgratas ja külmkapp.

Koos Tallinna Ülikooliga tehtud analüüs näitas, et uute elanike registreerimiste arv suureneski kampaaniakuul rohkem kui poole võrra (52,7%) võrreldes kuudega, mil kampaaniaid ei korraldatud. Noorkõivu sõnul ongi iseasi, kas tegu on uute elanikega või nendega, kes sissekirjutamisega mingil põhjusel ootasid.

Lisaks on omavalitsused ehitanud üürimaju ja toetanud maale kolijaid. „Huvitav on näha, mida teeb MESi programm,” viitas ta Ida- ja Kagu-Eesti pilootprogrammile, kus maale kolijatele antakse kaaslaenu.

Tema sõnul võiks kõigist kampaaniatest koostada õppematerjali ja vaadata, kuidas üks või teine kampaania näiteks kolme aasta vaates toiminud on.

Noorkõiv vaatles ka rahvastiku käsitlust kohalike omavalitsuste arengukavades ja maakondlikke arengustrateegiaid laiemalt. Tema sõnum oli, et eesmärgid võiksid olla väga täpselt suunatud, et nende täitumist jõuaks jälgida ja mõõta. „Püütakse lahendada kõiki teemasid korraga,” tõi ta välja kitsaskoha. Näiteks ühest strateegiadokumendist luges ta välja koguni 123 eesmärki. „Vähem on rohkem – see võiks olla deviis,” sõnas ta.