Looduskalender ⟩ Andresepäeva järgi ennustas vanarahvas, milline talv ees ootab

Lumekulgurid Foto: Kristel Vilbaste

Ilus, ilus on olla selles jõuluilmas, kus mahasadanud lumekoormad laste käe all ka esimesteks lumememmedeks vormusid. Lumememmelumi tuli maha Tartus juba reedel ja kohe nii paks ja kohev, et sellest jagus nii mängudeks kui silmailuks.

Esmaspäeva hommikul on mu aknaaluse pesakasti katusel järgi veel 15 cm paksune mütsike. Aga see pole enam sulalumi, vaid öösel tuhandetes kristallides helkiv külmakraadilumi. Jah, laupäeva öösel isegi natuke tuiskas, nii et advendihommikul sai korralikult labidat välgutada. Siiski, maa selle koheva lume all on veel tüma ja on palju loota, et see ilu jõuludeni kestab.

Salasilmad

Tartus on 15cm lund. Foto: Kristel Vilbaste

Eelmisel nädala õueretkedest oli kõige lummavam käik maakoju. Just see tunne, et keegi mind pidevalt jälgib. Üksik rongakronks? Metskitsesoku ärapusitud puu? Või laanepüü silmad Eksitajametsas?

Kõrvalasuvate riigisaagijate maade uhked kased ja kuused seisid rahulikult peiduloitsudega kullakoormate kohal ja ei julgenud hingatagi. Kas võetakse hing välja või veab metsavaruja neile päikeseloojanguvärvi pihustiga hingepääsemise passi ümber tüve? Otsekui ootasid midagi. Kas tuisuvilet, mis hetkega neile valge peidukasuka selga veaks?

Annipaelade kuljuste kõlin

Või olid need Tammetsõõri tammede sammaldunud silmad, mille mütsituttide küljes pikad annipaelad, kuljused nende otsas kõlisemas. Või see rähnipoiss, kes ennastunustavalt haavaoksal trummeldas, püüdes meelerännul leida endasuguseid. Keegi ei taha ses külmkõleduses olla nii üksi. Või see ärev tihaseparv, kelle tiiva all lahkuvate hingede rutakus kutsuda koputusega kaasa veel need hinged, kel tänavu teiseilma tee ees.

Kõigest sellest hoolimata sügav ootuserahu, selline, mis sunnib sind tarduma, kükitama ohvrikivi kõrvale ja lugema selle andide järgi möödunud nädala käijate mureraamatut ja unistuste ilu.

Uus kasukamood

Peidukasukad on seljas ka jänestel, üdini valged, vaid mustad vurruotsad lõhnu vedades valge lume kohal liikumas. Ja nirgid ja kärbid, no kus sa neid enam ses valges loodusteatris märgata suudad. Hetkeks on nende hüppejäljed hiireuru kohal nähtavad ja siis matab tuisuiil ka need.

Siiski, lumest paistavad ühed punased silmad. Ei, need pole silmad, vaid lodjapuude marjakobarad. Millegipärast pole need lõunapoole suundunud rästaparvedele nokka jäänud. Linnud on nüüd inimesed oma sõbraks võtnud ja tulevad sinasõprust sööma majade juurde toidulaudadele: rasvatihased, sinitihased, varblased, juba ka esimesed suuremad parveks koondunud rohevintide parved.

Hundinuiajuurikad on jõuaineid täis. Foto: Kristel Vilbaste

Luigetiivapuudutus

Käisin enne lume tulekut sõbraga Peipsi ääres hundinuiajuurikaid otsimas ja uskumatu, kuidas kõigest rohelisest on äkki vanakõdukollane saanud. Aga põnev oli näha, kuidas kobras oli roos askeldanud, hammustanud krõmps ja krõmps kõik pilliroo noored rohekamad võrsed katki.

Ja sead on jälle roos: nad on kündnud üles kõik randa viivad teerajad ja matsutanud kõhud vihmausse täis. Ma olen alati imetlenud kärssninasid, kuidas nad suudavad oma tundliku ninaga külmunud kamarat pöörata.

Aga üks heli ses rooskäigust jäi lummama, madalalt üle pea lendava seitsme laululuige tiivavihin, selles oli jõudu ja oli suursugusust.

Forelliselg jões

Vete ääres toimuv ongi praegu kõige põnevam, veel ei ole ojad ja jõed kaanetatud. Sügisene kõrgem merevesi upitas mereforellid jõgedesse ja kudemas on seal ka jõeforellid. Ilmamees Gennadi Skromnov ütleb, et kalad koevad nüüd oma kodukohtadesse portsukaupa ja „see, kes enamjalgu ristis ei suuda hoida, läheb paneb marja koelmusse“. Forellidel on Eestis praegu head ajad. Ja kui mõni sinikael või saarmas satubki kalamarjavõileibade kuhjale, siis suurem osa marjapallikestest saab uue soo alguseks.

Andresepäev määrab talve näo

Järgmiseks esmaspäevaks arvas vanarahvas veteilu kaanetuvat. Andresepäev on 30. novembril, sellest on veel nädal nigulapäevani 6. detsembril, siis peaks vetele ja soodele kindel kaas peale saama. Vanarahvas ütles nii mart matab, kadri katab, andres harutab, nigul needib kinni.

Andresepäeva, 30. novembrit loeti talve alguseks.

Tänavu on natuke teisiti mart lahistas, kadri külmetas ja Andres annab külmale agu. Andresepäeva on nimetatud ka külmapäevaks, selle päeva ilma järgi otsustati ära milline talv tuleb.

LASTELE: Jäljed lumel

Paras ports lund on nüüd taevast alla tulnud ja me võime minna õue tegema jälgi – nii suuri, kui tahame, ja selliseid, mis pärast kaovad olematusse. Minu ökoloogiliselt puhas jalajälg.

Lõpuks oleme ülejäänud imetajatega jäljelugemisel võrdväärsed. Kehv nina pole enam probleemiks, piisab teravast pilgust, kõik on lumel näha: kes siin käis ja mis tegi.

Aga kas olete proovinud kunagi paljajalu lumel käia? Päris põnev oleks oma jäljed jätta mõnesse käidavasse kohta, las siis kõik Poirot`d nuputavad, mis imeelukas siin käis!