Nädala mõte: miks väikestele raha andmine halb on?

Kiigeplats. Foto on illustratiivne. Foto: Arvo Meeks

Vaevu jõuab Riigikogu välja saata nimekirja, kuhu järgmisel aastal jõuavad regionaalsed investeeringud ehk rahva seas katuserahana tuntud osa riigieelarvest, kui algab pahameeletorm. Tänavu jagati laiali kolm miljonit eurot – iga riigikogu liige valis ise, kellele „oma” 30 000 eurot annab.

Teen lahti paljukirutud nimekirja, mida näen? Raha läheb Saaremaa puuetega inimeste kojale, Peri külaseltsile kiigepargi loomiseks, Jõgeva vanuritele vingugaasiandurite soetamiseks, Metsküla lastehoiu õuealale varjualuse ehitamiseks, Toidupanga tegevuse jätkamiseks, Laekvere raamatukogu laenutuskapi soetamiseks, Kaiu hooldekodu häirenuputeenuse sisseseadmiseks. Kuidas üks terve mõistusega inimene üldse saab öelda kasvõi ühe paha sõna, et neile asutustele, organisatsioonidele raha jagatakse? Puhas õelus!

Sirvime nimekirja edasi. Peeter Ernits saadab 5000 eurot Jõgevamaa naiste tugikeskusele ja Kersti Sarapuu teise 5000 Viisu külaseltsile kogukonnaköögi tarbeks. Ülimalt kiiduväärt, aga stopp! Eestis on ju naiste tugikeskuseid veelgi, samuti külaseltse, kes oma kööki vajaksid. Ei saa ju olla, et üks lihtsalt saab ja teised mitte.

Lasen silmadel edasi mööda nimekirja libiseda ja järgmist küla kiigeplatsi rahaeraldust kohates taban end tunnustavalt noogutamise asemel hoopis turri minevat: see pole õiglane! Elan uues kiirelt kasvavas külas, kus kümneid ja kümneid lapsi ringi jooksmas, kuid pole vähimatki lootust, et maksumaksja raha eest siia mänguplats rajataks.

Nii oleme naabritega loonud MTÜ, et taotleda raha oma spordiplatsi ja mänguväljaku tarbeks. 10 aastat projektide kirjutamist ning palliplatsi saime külaelanike endi ja PRIA rahastuse toel lõpuks tehtud, kuid mänguväljak püsib ooterežiimil. Kõige visam meie seast kirjutab küll iga aasta projekte, kuhu vähegi saab, kuid rahasoovijaid on palju ja ikka lükatakse meid välja. Lapsed, kelle liivakasti nimel töö kunagi algas, on juba gümnaasiumiealiseks sirgunud.

Ja nüüd loed, et teine külaselts saab üheski taotlusvoorus osalemata lahke riigikogulase toel riigieelarvest tuhandeid oma mänguväljaku rajamiseks. Kui rumalad me oleme, et mõnda parlamendisaadikut kodustada pole osanud. Kes teist saja ühest tahaks meie toreda küla sõbraks hakata?

Kui kaua veel saab maksumaksjate ühisest rahakotist niimoodi ebaõiglust külvata?