Mis vahe on jäitel ja jäävihmal?

Udust tekkinud jäide põõsaokstel. Foto: Raikki Luik

Nende nähtustega puutume üha sagedamini kokku, sest järjest enam on nullkraadiseid ilmu. Samas aetakse neid tihti segi, nii et seekord tutvustan mõlemat lähemalt.

Mõnikord toovad kihtsajupilved omapärase laussajuliigi, milleks on jäävihm. Seda sajab siis, kui pilvede ja maapinna vahel on piisavalt paks soe õhukiht, kus lumi sulab, kuid maapinna lähedal külm õhukiht, kus tekkinud vihm hakkab uuesti külmuma. Seetõttu sajab sageli jäävihma puhul segamini tavalisi vihmapiiskasid koos jääterakestega, mille sees võib olla külmumata vett.

Tavaliselt moodustub maapinnale ja esemetele, mille temperatuur on alla 0 °C, jääkiht, mis on ülimalt libe. Kui see tekib maapinnale, siis nimetatakse seda kiilasjääks, kui esemetele, siis jäiteks. See jääkiht võib tekkida ka siis, kui õhutemperatuur on just tõusnud üle null kraadi, sest maapind või objektid pole veel üle null kraadi jõudnud soojeneda. Jäide ja kiilasjää on väga tüüpilised ilma sulalemineku ja sooja frondiga seoses.

Niisiis, jäidet või kiilasjääd põhjustab udupiisakeste või vihma külmumine allajahtunud (alla 0 °C) olekus maapinnale või esemetele.

Mõnikord öeldakse, et sajab jäidet. Selline suupärane ütlemine pole siiski õige – sadada võib ikka kas allajahtunud ehk jäätuvat vihma või jäävihma, mis võib olla teatud juhtudel jõudnud täielikult jäätuda, tekivad jääkuulikesed. Jäävihma sajab iseloomuliku sahinaga, nii et üksnes kuulmise järgi võib sellest aru saada. Igal juhul viitab see tugevale inversioonile: teatud kõrguses on väga soe õhk, samas kui maapinna lähedal on väga külm.

Kui tekkinud jääkiht on õhumullikestest vaba (tekib jämedamate vihmapiiskade korral), siis on see läbipaistev. Kui jäitesse või kiilasjäässe jäävad sisse õhumullikesed ja –tühimikud, näiteks udupiisakeste või uduvihma külmudes, on tulemuseks läbipaistmatu, aga vähem ohtlik kiht.

Ladestuse paksus ja sageli ka olemasolu sõltub tuulest: eelkõige tekib jäide sellele eksponeeritud külgedele, hiljem võib tekkida ka tuule eest varjatud külgedele.

Nii jäide kui ka kiilasjää on väga ohtlikud, sest ladestus on sageli äärmiselt libe ja võib soodsatel tingimustel isegi kümneid sentimeetreid pakseneda. Seetõttu võib jäide põhjustada puude murdumist, kommunikatsiooniliinide katkemist jms.

Eeltalvine ilmastik jätkub: talvemärke on varasemast enam, aga päris talve veel ei tule. Selline ebamäärane ilmastik, kui lumi kord tuleb, kord läheb, võib vinduda uue aastani. Kõik pikaajalised prognoosid näitavad, et talvekuud on pikaajalisest keskmisest mõõdukalt kuni väga soojad. Kas ka nii läheb, eks näis, aga päris talve ärajäämist, nagu tunamullu juhtus, siiski ei paista. Samas, ega ekstreemsused ja anomaaliad ei ole kergesti ennustatavad, vaid juhuslikku laadi. Igatahes esmaspäeval tuli selle sügise kolmas esimene lumi, päris esimesena registreeriti 24. oktoobril Jõhvis vähest lund. Selliseid talvelaadseid päevi on kuu lõpus ja detsembri algul hulgi oodata. Küllap on palju libedust, jäidet ja kiilasjääd!