Antitsüklonite müstika

Kuigi teoreetiliselt peaks antitsüklonites ilm olema selge, siis tihti, eriti sügisel ja talvel tekib aluspinna tugeva jahtumise tõttu inversioonikiht ja sellega seotud madal kihtpilvisus või udu ning ilm võib seetõttu ka kõige võimsamates kõrgrõhkkondades olla niiske ja sombune. Foto: Mailiis Ollino

Palju on juttu olnud tormidest ja madalrõhkkondadest. Ent põnev on seegi, kuidas tekivad ja arenevad antitsüklonid.

Antitsüklon ehk kõrgrõhkkond on suuremõõtmeline õhupööris atmosfääris, kus toimub õhu aeglane laskumine. Õhurõhk on kõige kõrgem antitsükloni keskmes ja selle äärte poole liikudes väheneb. Õhu liikumine toimub kõrgrõhkkonnas põhjapoolkeral päripäeva ja lõunapoolkeral vastupäeva, tsüklonite korral on vastupidi. Kõrgrõhkkonna keskmega, neid võib ka mitu olla, ei ole seotud ükski front, kuid äärealadele võib mõni front ulatuda, näiteks võib suvel kõrgrõhkkond olla ilmakaardil vaadates nagu tsükloni soe sektor, sel juhul on see piiritletud sooja või külma frondiga. Samuti võivad erinevad, kuid kõrvuti asetsevad kõrgrõhkkonnad ise olla eraldatud frontidega. On võimalik ka selline olukord, et kõrgrõhkkonna lääne- ja idaosas on õhumass erinevate omadustega.

Kuigi teoreetiliselt peaks antitsüklonites ilm olema selge, siis tihti, eriti sügisel ja talvel tekib aluspinna tugeva jahtumise tõttu inversioonikiht ja sellega seotud madal kihtpilvisus või udu ning ilm võib seetõttu ka kõige võimsamates kõrgrõhkkondades olla niiske ja sombune. Tuul on tavaliselt nõrk, sest õhurõhuerinevus on väike, ent lääneosas võib ka tugev tuul puhuda, kui madalrõhkkonnaga tekib vastasseis.

Meil parasvöötmes on ülekaalus läänevool, millel võivad looked tekkida. Loogetel on kohad, kus õhk laskub või tõuseb. Kui looke kohal kilomeetri kõrgusel õhk voolab kokku ehk koondub, siis hakkab õhk ulatuslikul alal laskuma ja nii saab alguse parasvöötmes tuttav kõrgrõhkkond.

Parasvöötme antitsüklonites eristatakse kolme arengustaadiumit. Esimest neist nimetatakse kujunemis- ehk noore antitsükloni staadiumiks, mille jooksul on see veel madal, ulatub kuni 3 km kõrguseni ja võib liikuda üpris kiiresti. Kui tingimused on soodsad, siis tõuseb noores antitsüklonis õhurõhk kiiresti.

Sellele järgneb maksimaalse arengu staadium, mille jooksul saavutab antitsüklon oma suurimad mõõtmed (läbimõõt võib tuhandeid km olla) ja võib kasvada vertikaalselt kuni tropopausini, kuid võib ka vaid 4–5 km kõrguseks jääda. Õhurõhk võib keskmes olla üle 1030 hPa ja püsib muutusteta või tõuseb/langeb aeglaselt. See etapp võib püsida palju päevi, isegi enam kui nädala. Hea näide oli kõrgrõhkkond nimega Oldenburgia 5. oktoobril 2005 või Cooper 29. jaanuaril 2012, mille keskmes oli õhurõhk kuni 1060 hPa, mis on lähedal Euroopa rekordile (nn norm­õhurõhk on 1013 hPa). Viimane etapp on laguneva antitsükloni staadium, mida iseloomustab esialgu õhurõhu langus ja hiljem juba ka pilvisuse suurenemine – suvel võib areneda konvektsioon.

November on pakkunud nii imelisi kargeid kui ka rekordiliselt sooje päikeselisi ilmu – ikka kõrgrõhkkonna mõjul. Mõneks ajaks on ülekaalus madalrõhkkonnad, mis toovad ookeanilt soojust ja niiskust. Aga nädala pärast võib minna märksa külmemaks ja lisanduda talvemärke. Sel juhul peab õhuringlus tunduvalt muutuma, et põhjast pääseks külm õhk lõunasse liikuma.