Sonn, millel pool nägu kaetud pillirooga, sest selle omanik sooviks lillede asemel linde, oli üks teema, mille üle arutlesid Manija saarele kokku seilanud massakatest (mandriinimestest) ametnikud ning kohalikud looma- ja maaomanikud.
Pilliroog vohab, niita või mitte?
Üks neist, taimeteadlane ja õppejõud Marika Kose esitles ühtlasi oma doktoritööd rannaniitude taastamisest ning teatas, et Läänemeri oma erinevate soolsuse astmetega on maailmas ainulaadne ning roostik ei ole see kooslus, mis peaks kogu ranniku üle võtma sinna ajalooliselt kujunenud rannaniitude arvelt.
Tapke roogu!
„Roog ei taandu niisama, sellega võidelda pole lahjade meetmetega võimalik,” teatas Kose. Laisa niidule tuleb roog tagasi viie aastaga, isegi kui seda on juba paarkümmend aastat tõrjutud.
Rannaniitu tuleb kolm aastat looduskaitsemeetmete toel taastada, siis viis aastat hooldada. Kose jutu järgi on rannaniidu taastamine ja sellele järgnev hooldus pidev protsess. „Kümme-viisteist aastat võiks olla see aeg, kus saaks vaadata, mis taimed ja loomad sinna tegelikult tulevad ja jäävad,” ütles Kose. Taimestik ei peagi olema igal rannaniidul sarnane, mis taastatud aladele saadakse. „Mulle meeldivad näiteks gladioolid ehk kuremõõgad,” mainis Kose, kellel kodu Häädemeestel ja kes on nendel lilledel silma peal hoidnud.
„Millegipärast kasvab neid Häädemeestel väga palju,” arutles Kose. Kas on see tingitud seigast, et seal on rammusam pinnas, või sellest, et seal on merel liivapõhi. „Häädemeeste vald võib olla Euroopa kõige suurem niidu-kuremõõga (Gladiolus imbricatus) leiukoht Venemaa kõrval. Tegime 2020. aastal loenduse ja saime ligikaudu 1,5 miljonit isendit,” rääkis Kose.