Looduskalender ⟩ Ämblikuteed on härmalõngas
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
15. november 2021, 12:43
Esmaspäeva hommikul ei tundnud õue äragi: esimene korralik suhkruglasuur maas, puudel ja põõsastel. Härmas on ka majaseinad ja traadid, autod ja õueväravad. Imeline talv värvis ühe ööga kõik selle, mis enne must, äkki valgeks. Nii lihtne ongi looduses mustast valget teha.
Aga õhtune pimemust suisa nõudis valgust, sest inimeste meel kipub sellise ilmaga sama mustaks minema. Imeline on, kuidas seeläbi asjad nähtavaks saavad, kogu ilm oli äkki täis härmalõngu – ämblikud olid viimastel päevadel aktiivselt liikvel ja nende käigud on nüüd korraga kõik näha.
Rändavate seemnete aeg
Aga nädalavahetuse päikesesoe oli seda soojem. Käisin vennapere juures Nigula kaitseala servas ja õues lendas kirju liblikas! Nüüd ei teagi, kas tulemas on kirju soojamaa suvi keset talve või ongi meie talv seekord lõunamaiselt lapiline. Ilmselt just selline lapiline nagu praegu karvakandjad, kes pole veel täit talvekarva õlule saanud ja käivad ringi nagu lapikasukais.
/nginx/o/2021/11/15/14202308t1h21aa.jpg)
Või selline kirju, nagu ma ise eile pärast vanavanemate talukohas villase mantliga jalutamas käies – täis ruskmeseemneid ja ohakatorte ning takjatutte. Ja kuigi kõik päris maadligi on veel üsna roheline, siis esimesed külmad on kõrgemad kõrred muutnud luukarva valgeks ja just nende taimede lapsed rändavad nüüd loomade või inimeste kasukates kaugetele maadele.
Sead peavad künnivõistlusi
Loomadele on viimased talved olnud kasukatmööda, seakari mu vanavanemate õunapuude all on pidanud tõelisi künnivõistlusi, sigade katk on vajunud aastate taha ja kärssninad jälle tegudetuhinasse tõusnud.
Piisab vaid kusagilt metsaservast piiluda, kui vastu vaatab tosinkond särasilmset kitsekest. Peagi näitavad nad nii oma kõrgus- kui kaugushüppevõimet ja säravvalgeid tagumikke. Kitsi on praegu kõikjal tõesti palju. Eriti põnev oli näha nende kollakaid silmi südaöisel taskulambimatkal. Jälgisin oma sõbra Ave Eeroga Tõitojal, kuidas kolm silmapaari äkki me ees süttisid, siis ilmselt natuke aega pimeduses jooksid ja siis oma kuus silmatulukest jälle meie poole heitsid.
Ja muideks, mereäärsed jõed on jälle vett täis, nagu kevadel. Väike Reiu jõgi mühises ja kohises südaöös ja pimedate lustakate voogude kohal ujus suisa valgeid vahutorte.
Laanepüüemandad ja metsiseisandad
Käisin jalutamas oma lapsepõlvemetsas, Pikksaare kuusikus, otsimas sealseid linaleoauke, mille kaldale lapsena minna ei lubatud. Mets oli täis tihasesidinat ja rähnide vaikset koputus-nakitsemist. Laanepüü pani sellise rabinaga õhku, et võttis mul hetkeks põlvist nõrgaks. Jalutasin seal metsas ja mõtlesin, et kuhu neil linnukestel minna, kui läheduses suurel arvul riigimetsa maha võetakse ja Rail Balticu karjäärid avatakse? Kas nad mahuvad siia metsa ära?
Kahe sandi vahelisel ajal oldi tasa, metsa ei raiutud, naabreid ei hõigutud.
Aga vend tuli oma metsakäigult veel põnevamate uudistega, kus ta oli näinud metsateel metsisekukkesid endale kruusateel käsikivisid kõhtu manustamas, kus olid merikotkad hommikust tuuri teinud ja kus oli heinapallil istunud esimene hangelind ja millist tantsu löönud põllu kohal paarsada kiivitajat.
Merel on alati tormihõngu
Eelmise nädala lõpus sain ma ka taas mere äärde ja saan täiesti aru, miks mereäärsete suvemajade omanikud talvel linnadesse kolivad.
Peale lehtede langemist viib seal tuul kõrvad peast ja puhub õhu nina alt ära. Iga väiksemgi tuuleiil Saka panga kohal pani igivanad saarepuud oigama ja tuulelaulu laulma. Hall saarekoor, pisikesed mustad pungaküünised oksakäte otsas, püüab sind tuulega haarata. Ainult leppade juba punakalt veikelvate urbadega oksad teevad salamisi pai. Aga mere tinahallid vahuste harjadega lained upitavad end üle rannavalli – sinna, kus suvel on olnud voli lillekestel õitseda.
LASTELE Ilmamäng: Lumetondi kukutamine
Kui tuleb külma, siis tuleb ka lund ja kõik teavad kui raske on lapsi arvutimängude tagant õue saada. Pea võimatu. Aga proovige nendega arvutimängule sarnast õuemängu. Kaks võistkonda ehitavad viie palli kõrguse lumetondi. Seejärel hakkavad võistkonnad teiste tehtud “tonti” lumepallidega loopima. Kumb enne pallidega lumetondi ümber viskab või puruks pommitab on võitja.