Metsamajandamisse sekkub uus tegija – süsinik

Doktoritöö autor Kristiina Aun mõõtmas puude kõrgusi. Foto: Erakogu

Kui metsade majandamist on kasvatuslikest ja majanduslikest aspektidest uuritud aastakümneid, siis majandamise mõju metsade süsinikuringele on võrdlemisi uus teema Eesti metsateaduses. Samal ajal saab see aina tähtsamaks, sest aasta 2050 ja soov saada kliimaneutraalseks paneb ka metsamajandajad uue teemaga aktiivselt tegelema.

Augustis kaitses Kristiina Aun Eesti Maaülikoolis filosoofiadoktori väitekirja teemal „Raiete lühiajaline mõju süsiniku voogudele ja varudele erinevates Eesti metsaökosüsteemides”. Töös uuriti puistute süsinikubilanssi pärast harvendusraiet ja lageraiet.

Aun sõnas, et süsiniku sidumisega seonduv on üha enam päevakorras. „Ühelt poolt on kliimamuutused tingitud süsinikdioksiidi sisalduse tõusust atmosfääris, teisalt on just põhjapoolkera metsad maismaakooslustest ühed olulisemad süsiniku sidujad. Siit ka põhjus, miks viimasel ajal üha rohkem räägitakse süsiniku sidumisest metsades,” selgitas ta.

Roheleppega liitunud Euroopa riikidele on seatud eesmärgiks saavutada kliimaneutraalsus aastaks 2050. Üle 50% Eestist on kaetud metsaga ja neil on seega tähtis roll seatud eesmärkide saavutamisel.

Kasvav taim seob süsinikku

Iga kasvav taim ja puu seob fotosünteesi tulemusena süsinikku, mistõttu on metsade süsiniku sidumine otseselt seotud nende kasvuga. Mis aga juhtub siis, kui metsas toimub raie?

Aun selgitas, et maaülikoolis tehtud uuring oligi ajendatud küsimustest, kas harvendusraie võib muuta puistu lühiajaliselt hoopis süsinikku eraldavaks ehk emiteerivaks koosluseks ja kui kiiresti taastub süsiniku sidumine pärast lageraiet noores metsas.

„Ootuspäraselt vähenes pärast harvendusraiet puurinde süsiniku sidumise võime, kuid samas ei suurenenud süsiniku emissioon mullast ning kokkuvõttes jäid puistud süsinikku siduvateks ökosüsteemideks,” vahendas ta tulemusi.