Maatüdruk jääb ikka maatüdrukuks

Nime poolest viies, tegude poolest esimene Margit Viies ja kass, keda kahjuks enam ei ole. Foto: Tiiu Leis

Elus edukalt läbilöömiseks ei pea noored alati koduseid külateid maha jätma ja pealinna tormama. Selle tõestuseks on Rütavere külatüdruk Margit Viies (21), kes on saanud kaks kutset presidendi vastuvõtule, tal on sada medalit ja 2021. aasta noore meistri tiitel. See pole veel kõik, ta on ka vabariiklikult tunnustatud sangpommirebija.

Hõbemedaliga Sindi gümnaasiumi lõpetanud tüdruk ei tahtnud Pärnumaalt kaugemale kooli minna ja maandus Pärnumaa Kutsehariduskeskuse müügierialale. „Alguses mõtlesin, et kuhu ma sattunud olen, see küll see ei ole, mida ma õppida tahan, toiduaineid. Pärast aga arutasin, et saan targemaks, elus on ka neid asju vaja,” jutustas Margit. Hiljem selguski, et ta oli kooli parim õppur ning kool saatis tüdruku müügikorraldajana noore meistri võistlusele. Võib-olla aitas kaasa see, et kutsekooli esimesel aastal käis ta praktikal Tammiste Coopis ja teisel aastal osaühingu Ursus OÜ jaekaubanduse ja hulgimüügi müügiesindaja, konsultandi ja sekretärina.

Sada medalit ja selg haige

Kui ta poleks kutsekooli maandunud, oleks temast ehk kehalise kasvatuse õpetaja saanud. „Mul on sada medalit eri aladelt, peamiselt kergejõustikus, võrkpallis, lauamängudelt ja sangpommis. Kõik teen ära, mis vaja!” Kolmes esimeses valdkonnas tulid tunnustused Pärnumaa võistlustelt, sangpommi rebimises on ta aga üleriigilise kaliibriga. „Nüüd on mul sellest selg haige!”

Spordile lisaks meeldib hakkajale tüdrukule teha käsitööd, ta ütles enda kohta, et on kui väike vanaema, vardad käes. „Lugeda mulle ei meeldi, ma ei näe, et seal edasi jõuaksin, olen rohkem käsitööinimene. Kui tunnis õpitakse, siis minul käivad ikka käed ka,” avaldas Margit. Küsimusele, kas lugemise asemel vaatab ta filme, nagu tänapäeva noortel kombeks, teatas ta, et tõesti vaatab parasjagu „Metskassi” uuesti. Kes ei tea, siis see on üks Mehhiko seriaal, mis eri telekanalitel korduvalt laineid löönud.

Pille, Kadi ja Täta

Kust tüdruk omale Täta hüüdnime sai? „Mul on kolm õelast, nemad kutsuvad mind Tätaks, ja nüüd olen teistele ka Täta. „Õed on Pille ja Kadi, mina olen Täta,” jutustas Margit ja lisas, et endavanuseid sõpru pole tal kunagi olnud, kõik on kümme aastat vanemad, ka elukaaslane Rauno.

Indriko talus, kus nad koos õdede peredega ja emaga elavad, teevad põhilised talutööd ära ema või õde. „Mina aitan niipalju kui vaja, sõidan kasvõi traktoriga. Näiteks viljavõtu ajal toon traktoriga vilja koju, kühveldan, teen süüa, hoian õdede lapsi,” kirjeldas Margit kodutöid. Indriko on põllumajandustalu, kus kasvatatakse nisu, otra, hernest. „Oleme rapsi ja kaera ka proovinud, aga nüüd pigem mitte,” ütles Margit.

Kogu jutuajamise vältel tormas hoovi peal ringi segavereline ülisõbralik peni Kusti, kes haukus kõigi tiivuliste peale, kes end õunapuudele puhkama sättisid ja siis Kusti kirgliku haukumise peale taas sinisesse taevalaotusse lendasid. „Mina valisin selle koera, alguses tundus, et ta on kõige rumalam, kuid hiljem selgus, et kõige targem, sest ta leiab enesele alati tegevust,” naeris Margit. Kord olevat ta suure hooga pea ees linde taga ajades vastu garaaži seina põrutanud. Kui ilm on kole ja linde pole, langeb Kusti masendusse. Lisaks Kustile hõõrus end Margiti jalgade vastu ka kollane kass Pätu. Päev pärast intervjuud leidis kassipoeg kahjuks autorataste all oma lõpu.

Kuristikku tõmbavad hoovused

Imelikul kombel saadavadki Margitit tema suurejooneliste tiivasirutuste kiuste pidevalt ka kuristikku tõmbavad hoovused. Võib olla seik, et paar aastat tagasi manala teele läinud isa, kes kolmandaks lapseks hoopis poega soovis, sai määravaks, et tütar Margit tundis pidevalt, kuidas isa teda omaks ei pea, ja püüdis end seetõttu kõigile kõvasti tõestada. „Külalastele oli ta ka rohkem isa kui minule,” kurtis tüdruk pisarsilmil, kui küsisin tema elukäiku määravate põhjuste kohta. „Samas oli isa see, kes kogu selle talu rajas, matustel olid võhivõõrad inimesed, kõik armastasid teda,” ütles Margit suure lugupidamisega ega varjanud üldse, et tema armastas isa samuti väga. Isa kaotusega samale ajale langesid ka vanaisa ja õelapse lahkumine. Põhikooli lõpus oli isa ema jutu järgi härdusest ja uhkusest lausa nutnud, kui laps kooli lõpetas. Tänutäheks heegeldas Margit talle „Nu pogodi” („Oota sa!”) multifilmi hundi.

„Raske oli, kui isa suri, 12. klass oli vaja lõpetada. Võtsin end kokku, lisaks kirjutasin Postimehele arvamuslugude konkursile „Meie mure, minu lahendus” artikli nutisõltuvusest ning võitsin ka selle oma kategoorias,” jutustas Margit ja lisas, et isa oleks võinud pisut oodata, kuni ta koolid lõpetab, abiellub ja lapsed saab.

Kümne aasta pärast näeb Margit end ikka sealsamas vanimas eestlaste elupaigas Pärnumaal Rütavere lähedal Tammistes, kuhu nad elukaaslasega tulevase kodu jaoks krundigi ära ostsid. „Seal hakkame järgmisel aastal maja ehitama. Töö suunas ei tea, praegu katsetan reklaami müügikonsultandi kohta Turundusagentuuris, silmaringi laiendamiseks,” jutustas Margit. Ta müüb nimelt Eesti ettevõtetele tööstustehnika ajakirjadesse reklaamipindu, kaks lepingut on juba sõlmitud, kolmas-neljas ootavad kinnitamist.