Eesti asukoha tõttu on ilmaennustus tihti tänamatu töö

1. novembri rekordiliselt soe ilm tõi randadesse palju rahvast: Pirita rand meenutas suve. Foto: Jüri Kamenik

Ilmateadete kohta saabus üpris elav tagasiside, näiteks selline: „Ilmaennustused on ikka päris sageli mööda. Öeldakse, et hakkab sadama – tegelikult ei hakka; öeldakse, et läheb väga külmaks või soojaks – ei lähe... Hiljem aga pole mingit diskussiooni selle üle, miks prognoos oli vale. Kui teha võistlus, kes teeb kõige täpsemaid prognoose, võidab äkki see, kes ütleb – ilm homme on sama mis täna. Kas tõenäosuse protsente ei saaks kuidagi kasutada täienduseks ning diskuteerida, kui prognoos oli vale?”

Lisaks jahmatas 1. novembri ilm võimsa soojarekordiga, eelmist rekordit ületati 2 kraadiga, mida ei suutnud keegi ette näha. Kuidas siis nii, et erakordset sooja ei nähtud veel eelmisel õhtulgi ette?

Ilmateade pole kindlate omadustega kaup ehk pole nii nagu kurkidel ja tomatitel euronõuded. Samuti tuleb loobuda eeldusest ja ootusest, et prognoos on täpne. Nagu on öelnud Ain Kallis: „Päris täpseks ei muutu ilmaprognoos kunagi!” ja veel: „Meie sünoptikute töö efektiivsus ei jää tegelikult maha muude riikide kolleegide omast. See on paari päeva osas 90–95%. Ka mujal ei taheta seda näitajat eriti uskuda – Vene sünoptikute juht Roman Vilfand nendib, et just selles valdkonnas jäävad rahvale meelde kihvaläinud ennustused. Kui ikka ootamatult läbimärjaks saad…”

Ilmateade on tarbijani jõudes niikuinii veidi toores. Seega peaks arvestama ka oma kodukoha eripärasid, see võib eriti oluline olla öökülma-, hoovihma-, äikesevõimaluse korral. Ilmateate vead tulenevad tihti üldistusest – ilmateade on alati suuremal või vähemal määral üldistatud ja seda peaks kindlasti arvestama, kohandama oma tähelepanekutele vastavaks.

Eriti tarvilik on selline asi mudelite puhul, mis enamasti ei arvesta kohalikke eripärasid, kuigi olukord on paranenud, lahutusvõime on suurem.

Lõpuks veel see, et saab ju ise valida, millist prognoosi usaldada, sest neid on nii palju, samuti saab neid kombineerida. Tõsi, Eesti asubki sellises kohas, kus ilmaennustus on tihti tänamatu töö: polaarfrondi ja aluspinna mõjud, üleminekuline kliima mereliselt mandrilisele, oleme n-ö tuulte ristteel, mis kõik muudab prognoosi tegemise keerukamaks kui enamikus kohtades maailmas.

Teema lõpetuseks laenan jällegi Ain Kallise kuldseid sõnu: „Saame tõesti valida paljude ennustuste vahel, mis meie külakestele teavet pakuvad. Maitse asi. Ise vaatan Eesti, norrakate ja siis Gismeteo.ru prognoose. Aastaid tagasi sai viimasest lugeda: „Kui te meie prognoosi ei usalda, vaadake kohalikke – need tunnevad olusid paremini.” Nüüd taolist pihtimust muidugi pole. Nagu eelmises ilmaloos kirjutasin, siis igaks ilmaelemendiks ja nähtuseks on oma allikas.

Nädala alguse rekordiliselt soe päev tulenes öisest pilvekihist, mis hoidis hommikuni ilma sooja (madalate pilvede ja udu prognoosimine on keerukamaid ülesandeid!), kuid siis läks ilm selgeks ja päike hakkas maapinda soojendama – niigi soe õhk soojenes veelgi 5 kraadi võrra. Kuid paistab, et mõneks ajaks on soojarekordid ja nn suvepikendus otsas ja asemel pilves sajused ilmad, kuid talvemärke veel ei paista.