Nädala mõte: saame ise hakkama?

Kriisivaru. Foto: Urmas Luik/Parnu Postimees

Kui oleksin mõni aasta tagasi lugenud uudist, kuidas menetletakse seadust, kus juttu sellest, kui palju peab riik kriisi korral jätma elanikele varusid, kui on vaja võõrandada toitu (nimelt nädala jagu) või küttepuid, oleksin ehk mõttes õlgu kehitanud – sellised seadused lihtsalt peavad olema korrektselt ja mõistlikult vormistatud.

Oktoobri lõpus, kui uudis riigikaitseseaduse muutmisest silma jäi, lugesin seda veidi teise tundega. Ei, ma ei pelga, et riik tuleks mult toitu ära võtma, sest tõtt-öelda pole mu väikses keldriboksis suuskade ja paari moosipurgi kõrval isegi elementaarset veevaru või paari konservi, mida soovitatakse varuks hoida. Lihtsalt pandeemia on selliseid uudiseid pannud teise pilguga vaatama.

Eks elamine parasvöötmega kliimas on mind ära hellitanud – ma pole kunagi pidanud varuma liivakotte veeuputuse tarbeks. Mu lapsed pole pidanud lasteaias lõunaund magama sandaalides, nagu seda nõutakse mõnes piirkonnas, kus maavärinad on tavalised – nii on lastel hõlpsam ja kiirem hoonest väljuda.

Elu aga näitas, et iga kriisi eest geograafiline asukoht ei kaitse. Ka meie oma toidutootjate sõnumitest jookseb alatasa läbi sõnapaar – isevarustatuse tase. Juba 2019. aastal, kui pandeemiast veel aimugi polnud, teatas Statistikaamet, kuidas see aina langeb – mitte tootjate võimekuse tõttu, vaid importkauba soodsama hinna ja mahu tõttu: vähenenud oli kodumaise kartuli kasvupind, köögivilja saagi ja importkauba suhe pole samuti kiita. Nüüd vaatan sellelegi sõnumile teisiti.

Olukord piima- ja lihasektoris on läinud nii nukraks, et valitsuskabinetis otsustati eelmisel nädalal eraldada 5,5 miljonit eurot selle toetuseks. Talupidajad on aga juba häält tõstnud, et tegelikult oleks neid, kes toetust vajaksid, veelgi, seda enam, et õiglustunnet riivav sõnum tuli hetkel, kui mitmed põllumajandustootjad kaaluvad, kas mitte üldse lõpetada.

Isevarustatuse tase on asi, millele me riigi kodanikena tõesti õnneks pole viimastel aastakümnetel pidanud mõtlema, sellest ka olukord, kus mu keldriboksis on suusad, mitte toiduvaru. Aeg, kus asju polnud saada, tundub kaugena, kuid saareriigis Suurbritannias oldi äsja hädas sellega, kuidas tööjõupuuduse tõttu ei suutnud tootjad toota ja transpordikriisi tõttu oma toodangut kauplustesse viia.

Seda mõtet enam mõelda ei tihka, et küllap see isevarustatuse teema on nii igaks juhuks. Seda enam on põhjust tunda rõõmu, et on talupidajaid, kes jaksavad ja jätkavad.