Nädala mõte: tunnen ennast kõrvalejäetuna

Eestis inimeste sissetulekute erinevus pealinna ja ülejäänud piirkondade vahel süvenemas. Foto: Sille Annuk

Elan Pärnu linnapiirist nelja minuti autosõidu kaugusel endises Audru vallas, pärast haldusreformi Pärnu linnas.

Mida lähemale valimispäevale, seda enam süvenes minus pettumus. Tundisn ennast kõrvalejäetuna. Pärnu valimisringkond, mis hõlmab ka endist Audru, Paikuse, Tõstamaa ja Lavassaare valda, keskendus lubadustes Pärnu linnale. Jah, kui otsida, siis natuke leiab, näiteks lubaduse mõni kool või hooldekodu kinni panemata jätta. Aga kuidas pindalalt isegi New Yorgist suurema omavalitsuse maapiirkond arenema peaks, ei tundu nimekirjade esiotsas kandideerijaid huvitavat. Linnapea naeratav nägu suurel plakatil küll lubas, et tal on minu kodukandile parim plaan, kuid milline, ei kuulnud ma kordagi.

Kandideerijad lubasid ehitada linna kolmanda silla. Nõus, seda on vaja. Muidugi, kui hind liiga kalliks ei lähe ja muid objekte kaugesse tulevikku ei lükka. Teine põhiteema oli kesklinna jalgrattasõbralikumaks muutmine. Samuti tore. Aga miks kandideerijad ei maini, et kesklinnast vaevu kümmekonna kilomeetri kaugusel riskivad lapsed eluga, kui hommikupimeduses bussile tõttavad? Tuleb ületada tiheda liiklusega maantee, kus pole ohutu teeületus välja ehitatud, või oodata bussi kottpimedas peatuses. Leian, et esmalt tuleks piirkonnas inimeludele ohtlikud liiklusolud lahendada.

Kas teen poliitikutele liiga, kui arvan, et linnainimestena nad ei oskagi kaugemale näha? Mis poliitikud, isegi rahvusringhäälingu valimisõhtul mäletan saatejuhti kuulutavat, et valimiste põhiteema on, kas Tallinnas kukutatakse Keskerakonna ainuvõim.

Pole ju palju palutud, et otsustajad hakkaksid arutama, mil määral on vaja säilitada elu maapiirkondades, et need inimestest tühjaks ei voolaks. Eks külas ikka omavahel räägitakse kohalikest muredest, aga suures plaanis kaaperdasid linnad need valimised ja ääremaad jäid jälle tähelepanuta.