Ka nugised võivad majja kolida

Nugised ei püsi kogu elu sama koha peal, seega kui ta su majja end sisse seab, siis alatiseks ta sinna ei jää. Foto: Shutterstock

Hiired-rotid pole ainsad, kes inimeste juurde end kostiliseks pressivad. Zooloog Jaanus Remmi maakodu pööningul Valgamaal seadis end mõni aasta tagasi sisse nugisepere, kes maja enese omaks pidas, sest pererahvast polnud.

„Jah, nugis seadis end meie pööningul sisse jaanipäeva paiku, kui me ei olnud suvilas mõnda aega käinud. Avastasime esiku lae kohalt nugise pesakonna. Maru vahva oli jälgida, kuidas pojad seal mängisid. Kui kassipojad on hästi mängulised, siis selgus, et nugisepojad on veel mitu korda mänguhimulisemad,” jutustas Remm. Päeval oli Remmi jutu järgi vana nugis metsas saaki püüdmas, sel ajal noored möllasid ja õhtul, kui ema koju tuli, lõi vaikuse majja.

Vändramaal avastas soomlane Jarkko Santonen samuti enda vast püstitatud palkmaja sarikakastis mõni aasta tagasi krabistamas nugise, kes kevadel enesele ka pisipere soetas. Tuppa nugised õnneks ei tikkunud, kuid pidasid end suvemaja ainuomanikeks ja tegid kahejalgsetele aeg-ajalt häälekaid nugisenoomitusi, kui need toas liiga kõvasti naerda müristasid või majale liiga lähedal vorsti grillisid. Esimesel juhul said naerjad nugise ka telefonikaamerasse.

Toidulaud kaetud hiirte, lindude, vaablastega

Peamiselt kanti nugiselastele söögiks ette pisikesi linde, keda ka suvilasse saabunud inimesed aeg-ajalt terrassi põrandalt avastasid. Soomlase õnneks pistsid nugised nahka ka tema katuseserva pesa teinud vaablased ning tuppa tungivad närilised hiired.

„Üsna suur osa nugise toidust on linnud, eks röövloom on loomse toidu peal. Närilised, kahepaiksed, võib olla ka roomajad, aga ka marjad, puuviljad lähevad hästi,” teadis Remm.

Kui pojad olid suured, läksid kõik oma teed.