Seitse aastat Maa Elu

Esimene Maa Elu ilmus 14. oktoobril seitse aastat tagasi. Foto: Kuvatõmmis

Täna seitse aastat tagasi ilmus Maa Elu esimest korda. Esimene lehenumber oli kaheksaküljeline, rõõmsate sigade ja veistega esiküljel. Esmalt ilmus Maa Elu viie maakonnalehe vahel kaks korda kuus. Juba aasta pärast hakkasime ilmuma korra nädalas ja lisaks maakonnalehtedele ka Postimehe vahel, mis tegi Maa Elust Eesti suurima trükiarvuga paberlehe. Seda oleme siiani.

Kõige esimese Maa Elu sellessamas veerus kirjutas toonane peatoimetaja Peeter Raidla, et Maa Elu ei hakka otsima vastust küsimusele, kas elu maal on võimalik. Ka täna ei otsi me seda vastust, sest vastus peitub igas meie lehenumbris. Ilma maaeluta ei oleks ju ka Maa Elu.

Päris esimeses numbris oli palju äratundmist ja tõdemust, et mingid asjad me ümber ei muutu. Põllumehed rääkisid tehnika soetamisest, köögiviljakasvatajad saagist, aiapidajad õunasaagist ja õunapuude hooldamisest. Ent kuigi teemad on samad, on sisu ju igal aastal erinev.

Kui Maa Elu 10. detsembril 2015 uuel kujul ka Postimehe vahel ilmuma hakkas, oli esimeses lehes intervjuu toonase maaeluministriga. Oh üllatust, ka minister on meil ringiga samasse ametisse tagasi jõudnud. Mured, millest kuus aastat tagasi intervjuus räägiti, on püsima jäänud: seakatk, põllumeeste väikesed toetused, köögi- ja aedviljasektori areng ning omavarustatuse tase, piima ületootmine ning nuputamine, kuidas seda väärindada.

Aga siis ei olnud teemaks koroonat, millest regulaarne uudistetarbija pole viimasel kahel aastal ühtegi puhkepäeva saanud ja mis ometi on kõike kardinaalselt muutnud. Kui üldiselt kipub COVID pigem pahandust tegema, siis maaelule on see hästi mõjunud, sest maal elamine pole aastakümneid nii popp olnud. Ja seda ilma ühegi kuluka kampaaniata.

Ent seegi toob omamoodi mured, sest kinnisvara on maal muutunud defitsiidiks ja nullist ehitamine on riskantne, kui just tagataskus paarisadat tuhandet üleliia pole.

Väljakutseid on ja nagu näha, probleemid ei lahene üleöö, vaid asjaosalised jõuavad lahenduseni järk-järgult. Kui 2015. aastal olid põllumeeste toetused 50% ELi keskmisest toetusmäärast, siis eesoleval eelarveperioodil juba 80%. Kui sel ajal alles arutati, kuidas väärindada Eestis ülejäävat piima, siis nüüd on ühistulise piimatööstuse rajamiseks kopp maasse löödud.

Muresid jagub, aga jagub ka rõõme ja seda kõike plaanime edaspidigi Maa Elus vahendada, sest nagu ütleb vanasõna: kes tööd teeb, see rõõmu näeb.