Koda: Uus kliimaeesmärk sunniks toidutootmist vähendama

Põrsad. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Kasvuhoonegaaside heitme vähendamise aluseks olev 2005. aasta on meie põllumajandusele äärmiselt ebakohane võrdlusaasta, sest olime siis oma põllumajandustootmisega madalpunktis. Seega pole põllumajanduses kavandatud kliimaeesmärgi saavutamine võimalik ilma toidutootmist vähendamata, on Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja keskkonnavaldkonna juht Riina Maruštšak veendunud.

Täna, 8. oktoobril toimus Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni istung, kus oli arutelul kliimapaketi „Eesmärk 55“ mõju Eesti maaelule, põllumajandus- ja metsandussektorile. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja esindajad rõhutasid kohtumisel, et kliimaeesmärkide seadmisel tuleb silmas pidada toidujulgeolekut ja metsanduse pikaajalist iseloomu.

„Põllumajandussektori seisukohalt valmistab suurt muret Euroopa Komisjoni ettepanek, mille kohaselt peab Eesti jagatud kohustuse määruse sektorites – transport, väikesemahuline energeetika, põllumajandus, jäätmed, tööstuslikud protsessid – 2030. aastaks kasvuhoonegaaside heidet vähendama kokku 24%. Kõiki sektoreid ei saa käsitleda ühe vitsaga sektori eripära ja panust arvestamata. Senine vähendamise eesmärk oli 13%. Vähendamise aluseks olev 2005. aasta on meie põllumajandusele äärmiselt ebasobiv võrdlusaasta, sest olime siis oma põllumajandustootmisega madalpunktis. Seega pole põllumajanduses selle eesmärgi saavutamisse panustamine ilma toidutootmist vähendamata võimalik,“ ütles Riina Maruštšak tänasel Riigikogu ELi asjade komisjoni istungil.

Maruštšaki sõnul on juba praegu Eestil tervikuna raskusi 13% suuruse heitmete vähendamise eesmärgi saavutamisega. „Prognooside kohaselt on see napilt võimalik, seejuures nähakse suurimat vähendamise potentsiaali transpordisektoris. Kui tõsta vähendamise sihti Euroopa Komisjoni poolt soovitud 24 protsendini, siis nõuab see õiglasi ja jõulisi meetmeid,“ rõhutas ta.

Põllumajanduses nähakse suurimat potentsiaali biometaani tootmise suurendamisel, millele järgneb oluliselt väiksema potentsiaaliga täppisväetamine. Need meetmed küll aitavad pidurdada põllumajanduses heitmete kasvu, kuid mitte pöörata trendi negatiivseks.

„Vähendamise aluseks oleval 2005. aastal suutsime toota vaid 74% Eestis tarbitavast lihast. Ka teravilja ja õlikultuuride toodanguga olime siis alla isevarustamise võime, sest tootsime vaid suurusjärgus 91% vajalikust kogusest. Kuigi teraviljasektoris oleme praeguseks netoeksportija, siis lihasektoris sõltume jätkuvalt umbes 20% ulatuses imporditud toidust. Põllumajandussaaduste ja toidukaupade väliskaubandusbilanss oli toona väga sügavas miinuses, see on aastate jooksul paranenud, kuid jätkuvalt veame Eestisse toitu sisse suuremas väärtuses, kui ekspordime,“ selgitas Maruštšak.

Maruštšaki sõnul majandatakse Eestis suurt osa põllumajandusmaast keskkonnasõbralikult ning suuremad põllumajandus- ja toidutootmiseettevõtted on seadnud endale ambitsioonika süsinikuneutraalsuse eesmärgi. Selleks, et Eesti rahvas saaks ka tulevikus nautida kvaliteetset ja mitmekesist Eesti toitu, ei saa me rohepööret ellu viia toidutootmise vähendamise kaudu. Kui hindame tootjate seniseid pingutusi, toetame neid nende ambitsioonikate keskkonnaeesmärkide elluviimisel, siis panustame ka meie kohaliku maaelu püsima jäämisse ja arengusse.

Ka metsandust puudutavad kliimaeesmärgid on ambitsioonikad. „Paraku tuleb tõdeda, et samas ka lühinägelikud,“ ütles Riigikogu liikmetele Keskühistu Eramets tegevjuht ja EPKK metsanduse grupi juhatuse liige Priit Põllumäe.

„Kliimaeesmärgid on metsanduse pikaajalist iseloomu silmas pidades lühikese perspektiiviga ning loovad vägisi vale eeldust, et metsade süsiniku sidumise võime on lõputu. Täna raiemahtu tugevalt piirates võime saada vaid lühiajaliselt suurema tulemuse, kuid seda paraku inimeste töökohtade ja metsade süsiniku sidumise võime ning tervisliku seisundi arvelt tulevikus,“ täpsustas Põllumäe.

Põllumäe sõnul on Keskkonnaagentuuri arvutused näidanud seda, et erinevate raiemahtude juures metsade süsiniku sidumine pikaajaliselt ühtlustub. „Seega on kliimaeesmärkide seisukohast pikaajalises vaates peamine küsimus ja väljakutse see, kuidas olemasolevat ressurssi võimalikult parimal moel kasutada, sh ennekõike asendades fossiilseid materjale,“ rõhutas ta.