/nginx/o/2016/11/23/6103877t1hd14d.png)
/nginx/o/2021/10/08/14122973t1h97ed.jpg)
Äsja Tallinna Tehnikaülikoolis doktorikraadi saanud Kristi Kõrge uuris oma töös kastani ekstraktiga seotud kitosaankilede omadusi ja selle põhjal loodud materjali võimalikku kasutamist toidupakendina.
Kas tulevikus võiks toidupakendeid valmistada kastanitest?
Doktoritöö idee sündis autoril teaduskirjandust lugedes. “Olin selleks hetkeks oma esimese teadusartikli plastikpakendite sobivusest toidule juba kirjutanud ja edasi soovisin kirjutada keskkonnasäästlikumatest lahendusest,“ sõnas Kristi Kõrge. „Mulle meeldivad väljakutsed ja polnud midagi paremat, kui tuli võimalus minna välismaale laborisse, täpsemalt Sloveenia rahvuslikku keemiainstituuti neid pakendmaterjale ise lausa tegema ja testima.“
Eestist leiaks kastanile häid alternatiive
Kastan, mis ei ole suguluses meil kasvava hobukastaniga, sai valitud seetõttu, et uurimistöö tulemus oleks kasulik nii Sloveeniale kui ka teistele Vahemere maadele, kus kastanipuid on külluses.
“Kastan on üks levinum biomass Vahemere piirkondades ja sisaldab suures hulgas vesilahustuvaid polüfenoolseid ühendeid, mis võimaldab biomaterjalkile muuta UV-kiirgust takistavaks, mehaaniliselt tugevamaks ja aktiivseks. Aktiivsus on materjali omadus eraldada teatud astmes aktiivseid komponente (polüfenoole) ja seeläbi pidurdada või ära hoida näiteks toidu mikrobioloogilist saastatust,“ selgitas värske doktor.
Küsimusele, kas Eestis leiaks kastanile sobiva asenduse, vastas ta jaatavalt. “Kastani ekstrakti kõrval on kasutatud palju teisi aktiivkomponente ja kohe kindlasti võimalik asendada näiteks Eesti pinnalt leitud hea alternatiiviga.“
Sobib vaid lühiajaliseks pakendamiseks
Samuti näeb Kristi Kõrge sellistel pakenditel nii Euroopas laiemalt kui ka Eestis suurt potentsiaali. “Suured ja selles valdkonnas eeskuju andvad ettevõtted on juba ees olemas, kuid mitte meie piirkonnas. Ühed parimad näited on Apeel Ameerikas ja Lactips Prantsusmaal,“ loetles ta, kelle sõnul tuleb olla biopakenditest rääkides siiski realistlik. “Need materjalid ei hakka asendama kõiki plastikmaterjale vajavaid lahendusi, kuid on ideaalsed ennekõike lühiajalist pakendamist vajavatele toodetele. Ja neid on omajagu. Siinkohal tuleb suuresti tegeleda ka ühiskonna harjumuste, käitumiskultuuri muutmisega,“ rõhutas Kõrge.
Laboritööd Sloveenias mõjutas ka pandeemia
Kristi Kõrge doktoritöö “Kastani ekstraktiga seotud kitosaankilede bioloogiline aktiivsus, füüsikalis-keemilised omadused ning rakendatavus toidupakendina“ eesmärk oli kirjeldada nimetatud kitosaankilede füüsikalis-keemilisi muutusi sõltuvalt kilemoodustava lahuse (KML) komponentidest, kasutada sõltuvuste modelleerimiseks asendusmudeleid ning saadud kalkulatsioonide põhjal valmistada pakendid keskmise niiskussisaldusega toitude säilitamiseks.
Säilivuskatsete eesmärk oli uurida biopakendi omaduste muutust toiduga kokkupuutel, määrata pakendi bioaktiivsus toiduohutuse tagamiseks sõltuvalt pakendi füüsikalis-keemilistest parameetritest ning uurida pakendi mõju toidu säilivusajale.
Kõrge sõnul oli kogu töö puhul kõige põnevamaks osaks jälgida laboris materjali arendust, st näha, kuidas päriselt on võimalik biomassi baasil materjali väljatulekut korrata. Kõige keerulisem oli aga keemialaboris toidukatsete läbiviimine, kui pandeemia maailmas parasjagu hoo sisse sai. “Tudengeid ei võinud appi võtta ja kõigega pidi omapäi hakkama saama,“ võttis värske doktor kokku.