Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Nädala mõte: ajad on muutunud

Kiirtestid on muutunud osaks meie igapäevaelust.  FOTO: Kristjan Teedema

Kampaania „Varu enne maru” ajal mängisin ikka mõttega, kui kaua saaksime hakkama korteris siis, kui pikemaks ajaks kaob vesi ja elekter. Üsna kiiresti jõudsin järeldusele, et kui kriis oleks pikem, tuleks abi ja ulualust paluda maal elavatelt lähedastelt.

Kindlasti ei olnud ma aga valmis selleks, mis juhtus, kui me lihtsalt ettevaatlikust loomust tingituna tegime apteegist ostetud kiirtestid ja imekiiresti ilmus sinna nii mulle kui ka abikaasale koroonapositiivsust teatavad kaks triipu. Järgmisel päeval tehtud päris test kinnitas seda.

Isolatsioon. Kogu perega ja korteris. Polnud varunud ei maruks ega koroonaks. Maale lähedaste juurde ilmselgelt ei lähe.

Võrreldes kõige esimese lainega on olukord aga muutunud ja ka meile Viljandisse tekkinud võimalus soetada e-poest kaupa, nii et oli võimalik paluda see tuttavatel meile ukse taha tuua. Ja mitte ainult suured toidupoed – võrreldes 2020. aasta algusega on võrratult lisandunud ka väiketootjaid, kelle kaupa saab koju või pakiautomaati tellida.

Üsna palju küsiti minult isolatsiooni ajal – kas te siis polnud vaktsineeritud. Olime. Ilmselt tänu sellele põdesimegi nii kergelt – kui poleks teinud kiirtesti, ei tea, kas olekski kahtlustanud koroonat. Lihtsalt ajad on sellised, et see kahtlus tekib.

Küll aga kippus mõte sinna, et tegelikult on aeg sinnamaale jõudnud, et meie seas liigubki palju neid, kes on vaktsineeritud ja kerge nohu korral isegi ei kahtlusta midagi muud peale n-ö tavalise külmetusviiruse. Eks see olegi karjaimmuunsuse seisukohalt oluline.

Selle taustal kangastus mulle, kuidas ma oma kahekümnendates vedasin end kontorisse kohale ka ränga nohuga ja püsisin püsti ainult apteegi käsimüügiravimite peal. Jah, ma olin vastutustundetu, aga ma ei teadnud teha teistmoodi, sest kõik käisid haigena tööl. Kuidas siis mina äkki ei lähe?

Ajad on muutunud selle ja juba paari aasta taguse ajaga. Kui ma 2020. aasta alguses mõtlesin, et õnnestuks ainult eemale hoida sellest viirusest, siis nüüd mõtlen paratamatult, et ju tuleb see kunagi jälle uuesti läbi põdeda. Ja kui sel hetkel on meie haiglasüsteemi toimimas hoidmiseks vaja, et mina olen oma perega isolatsioonis, teen ma seda loomulikult jälle.

Sest lõpuks, olgu meil e-teenused ja e-võimalused, sõltub lõpuks kõik ikkagi inimestest, kes toodavad toitu, õpetavad meie lapsi, ravivaid meid. Ja nende hoidmiseks hoian rõõmuga eemale.

Tagasi üles
Back