Vägevad pannkoogid tõid võimsad kapsad
/nginx/o/2017/05/17/6673605t1h16c8.jpg)
7. oktoober 2021, 00:00
Kui räägitakse kellegi kapsamaast, valmib seal harilikult muudki, kuid ütlemine tuleb ilmselt sellest, et kunagi kasvatati köögiviljaaias põhiliselt kapsast.
Meie armastatud peakapsas pärineb tõenäoliselt Vahemere maades levivast metskapsast. Euroopas hakati kapsast kasvatama arvatavalt 8. sajandil, Eestis umbes viissada aastat hiljem.
Kapsapea on aga tegelikult pung: lehepung. Taimedest suurim ongi see peakapsal. Ja teadaolevalt suurima säärase punga on kasvatanud Alaska hambaarst Steve Hubacek, kelle aias kasvas 2016. aastal kapsas 57,6 kilo raskuseks. Kuigi Hubacek Alaska suurimale kapsapeale peetud võistluse toona võitis, oli ta pisut pettunud, sest lootis oma kapsast isegi suuremaks kasvavat. Ent 40kraadine suvi seda ei lubanud.
Leht haavale, vaht pähe
Kapsas on hea C-vitamiini ja foolhappe, kaltsiumi, väävli ja kroomi allikas. See võimaldab kapsasõbral ennetada südame-veresoonkonnahaigusi, jämesoole-, eesnäärme-, kopsu- ja rinnavähki ning kaed.
Veendunud kapsa ravitoimesse uskujad olid meie esivanemadki. Küll teadsid nad, et haaval hoiti kapsalehte, sest see ei läinud siis mädanema, küll teadsid, et pika peavalu vastu tuli leotada värsket kapsast kolm päeva vees ning neljandast hakata seda vett iga päev mõne lusikatäie kaupa sisse võtma, kui peavalu tunda andis. Aidanud väga hästi.
Veenilaiendite all kannatajaile võib huvi pakkuda järgmine üleskirjutus: „Jalad mul haiged, jalgadel on veenide laiendid. Mina panen õhtul suure kapsalehe haige koha peale. Nõnda hautab, tunnen kohe, kuda võtab läbi. Hommikul on kapsaleht kuivand ja käkrus ja jalad hulga paremad. Miks ta siis ei aita, aitab küll.”
Kes kannatas kõõma käes, määris peanahka kapsasupi vahuga. Kapsamahl viinud kõhukinnisuse.
Maadeavastaja James Cooki laevaarsti lemmikvõte olnud ravida tormis viga saanud meremehi hapukapsakompressiga, et vältida gangreeni teket.
Pannkoogid ja lõngakerad
Suurte kapsaste saamiseks olid vanadel eestlastel omad nipid: näiteks keriti tohutuid lõngakerasid ja küpsetati pirakaid pannkooke ning karaskeid. Mõnel pool nõuti seejuures valgete rõivaste kandmist – kapsamaagias väga olulise tähendusega seik. Kadripäeval aga ei tohtinud kanasuppi keeta: muidu söövad kanad kapsad ära.
Vana-Rooma suurkuju Cato Vanem on kirja pannud õpetuse: „Kui tahate peol süüa ja juua lõpmatuseni, peaks enne sööma toorest kapsast äädikaga: söö ja joo palju tahad, midagi ei juhtu.”
Vene rahvustoitude hulka kuulub kapsas päris kindlasti: kapsasupp ja borš, kapsarullid, kapsas potis (kapsas üksi või ka tangu ja/või lihaga kapsas pandi potti ja hautati Vene ahjus, kus muide saadi ka ainulaadne kapsasupi mekk), vinegrett, mida hapukapsata valmistada ei saa.
Hiinakeelne sõna choi tähendab köögivilja, aga ka kapsast – kõnekas fakt. Korealased peavad tohutult lugu oma kim chee’st, iirlaste köögi uhkus on colcannon, roog peakapsast ja tambitud kartuleist.
Vitamiinid talvel
Arvatakse, et hapukapsa leiutasid enam kui 2000 aastat tagasi Hiina müüri ehitanud töölised, kes hakkasid hakitud kapsast säilitamiseks riisiveinis kääritama, et söök oleks võtta läbi aasta.
Igatahes on Saare-Lääne piiskopi kirjavahetuses 1553. aastast mainitud soolatud valget peakapsast. Järelikult oli juba sellal vähemalt mõnedes meie elanikkonna kihtides kapsaste soolamine tuntud. Hapukapsas sai kiiresti eestlaste toidulaual armastatuks, sest talvel oli värske kraamiga kitsas.
Vanad eestlased katsid põletushaava hapukapsaga ja haav paranenud ruttu, ka külmasaanud jala valu viinud just hapukapsas.
Kommentaar
Angelica Udeküll
Laulasmaa Spa restoranide Wicca ja Verde peakokk,
„Suus sulava Eesti” saatejuht
Toidumaailmas on nimekiri kapsa kasutamise võimalustest lõputu, alates lihtsast toorsalatist või supist kuni põnevate hoidisteni.
Minu lapsepõlve lemmik-kapsaroogade hulka kuulusid kapsarullid ja hakkliha-kapsahautis, aga tänapäeval on need asendunud uute huvitavate kapsaroogadega, nagu fermenteeritud punane kapsas, millele saab põnevust lisada näiteks mädarõika, punase tšilli ja ebaküdooniaga, või siis hoopis imeilusat tumerohelist värvi lehtkapsas, mis küüslaugu ja rosmariiniga võis praetult on eriti mõnus lisand kala, liha või taimeroa juurde.
Igatahes on kapsamaailm ääretult köitev ja seda tasub avastada aasta läbi, kuivõrd iga aastaajaga sobitub justkui oma: suvi ja lillkapsas või talv ja hapukapsaroad.