/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
Nüüd on kuldne sügis käes. Inimesed küll arutavad, et kas see sügise kuldhetk on täna või homme, aga tuulepoisid seda passima ei jää. Kohe, kui mõni leht saab kaunimast kaunima värvitooni, on nad oma pikkade sõrmedega selle servas kinni ja rebivad lehekesi endaga tantsima.
Keeristuules tantsivad kuldsed lehed ongi selle nädala märk. Saared, need meie hilja lehtijad, on eriti tantsuhimulised, ja nii võib näha juba täiesti raagus saarepuid, või selliseid, millel alumised lehed veel alles, aga ülemised juba lennus.
Käisin nädalavahetusel oma lapsepõlve mängumaadel Nigula rabas, kus toekas laudtee viib Salupeaksile. Inimesi oli päikeseloojangu eelsel ajal raba täis ja kui proovisin vastutulijaid ikka usutleda, mida nad rabas nägid, siis kostis pidevalt vastuseks ilu ja... torne. Tõepoolest, raba ei hiilga praegu liikide rohkusega, üks õnnetuhäälne läti rahvuslind linavästrik silpsatas vaid rabamänni otsas, kui saime telefon piiksatades järjekordse sõnumi: “Tere tulemast Lätti!“
Aga muistne rabasaar, mille kuulumist ka Telia Eesti omandina tunnistas, oli tõeliselt kaunis. Kääksuvad vanad saared ja pärnad tuules muinaslugusid vestmas, endal paks haruldastest samblikest kasukas seljas. Rähni ärev hüüd ja ronga kronksatus ja sadade silmapaaride jälgimise tunne.
Kas olete kuulatanud, kui uskumatult vaikne on siiski praegu mets? Kusagil kõrgel ja kaugel käib ränne ja aegajalt tulevad need sidistamised siiski meie juurde alla puulatvadesse. Peaasjalikult valjult seletavad pöialpoisteparved, sekka kihutab lõunasse tosinalinnuline sabatihasetihasepunt. Linnumehed ütlevadki, et sel aastal on erakordne sabatihaseinvasioon.
Vaibunud ei ole ka lõokesteränne, ikka kostab taevast mõni lõotriller või siis võtab laulu üle hiline lehelind. Palju on kuldnokki ja ka kajakad on tormituultega tulnud sisemaa põldudele, siin-seal istub põllule ka mõni kiivitajaparv. Ja ongi kõik! Jah, reedel oli taevas hetkeks täis ka siidisabasirinat, tali on teel.
Seenekorvid on endiselt pungil, riisikaid saab jalutuskäigult korvitäie. Kukeseenedki naeratavad männikutes pisikeste kuuskede all. Ja linnamurud on ikka tihedalt täis tindikuid, küllap võiks praegu põnev olla neist tinti teha ja ülelendavalt haneparvelt hoosulg küsida.
Aga teede ääres on meid saatmas suured silmad, kakud on tulnud parematele jahimaadele, õnneks on nende saagiks peamiselt hiired. Jahti peavad ka inimloomad, algas põdrajaht.
Kõige imelikum on näha vananaistesuve päevases 16-kraadises soojas ringi sebimas putukaid, rabas on kõikjal karvaseid „päevakoeri“, aga linnas lendavad hilistel siilikübaratel ka päevapaabusilmad. Aga keda enam pole, on herilased ja sääsed. Kas märkasite, millel sääsed kadusid?
Valge liblikas oktoobris ennustab lumist talve.
Kõik teod aga, kes kaevamistöödel jalgu jäävad, on üsna unised ja enamus tegelikult juba mullapinda talvituma pugenud.
Vanakuu kitsas sirp on taevas aga täiesti külili, peal suur koorem tuhkvalgust, vanarahvas ennustas selle järgi peatset lumepudisemist, aga hoiame pöialt, et lehtirebiv torm koos lumepilvedega alles täiskuu ajal, 20. oktoobril, Eestisse jõuab.
Hobukastanimune on praegu puudealused täis, rohelisest okkalisest siilist praguneb välja kena libe ja läikivpruun muna, sellesse munasse tehakse auk ja muna külge seotakse poole meetri pikkune nöör. Ja siis heidavad kaks last need vastastikku, nöörid põimuvad ja osavamal õnnestub teise kastanimuna endale sikutada. Jah, aga päris pisike sibulõun ajab ka asja ära.