Videvikukiired pakuvad huvitavaid vaatemänge
30. september 2021, 00:00
Valgust jääb vastu talve üha vähemaks. Samas on valgusega seotud nähtused praegu küllaltki intensiivsed, näiteks videvikukiired (crepuscular rays) ja selle eri vormid.
Tyndalli efekt on üks valguse hajumise nähtusi. See tekib siis, kui valgus läbib sumestatud õhumassi, näiteks udu, tolmuse õhu vms. Sellisel juhul hajub valgus keskkonnas hõljuvas olekus aineosakestel, mis muudab valgusvihu tee keskkonnas nähtavaks. Näiteks kui toas hõljub tolmu ja päike paistab kardina vahelt tuppa, on kiirte teekond nähtav.
Looduses näitab Tyndalli efekt sageli uduvine, udu, sudu olemasolu ehk üldiselt atmosfääri sumestust, seega tihti väga suurt (vähemalt 80–85%) õhuniiskust. Teisiti on lood kuiva kliimaga aladel ja (kuivas) mandrilises troopilises õhumassis, kus selle efekti põhjuseks on sageli tolm. Vahel eelneb see nähtus udule, kui õhus on juba väga palju veepiisakesi või jääkristalle, millel valgus hajub, kuid udu või sudu pole veel tekkinud. Ka tulekahjude korral on suitsuses õhus see nähtus vahel efektne.
Tyndalli efektil on mitu vormi, näiteks videvikukiired ja videvikuvastased kiired, seda viimast peetakse ebaõnnestunud mõisteks. Küllap igaüks on näinud, et kui päike on pilve taga või pilvedes on auke, siis sealt lähtuvad teinekord lehvikutaoliselt laialiminevad kiired. Neid nimetatakse videvikukiirteks. Harvem võivad need lähtuda mitte pilveaukudest ja -vahedest, vaid ka horisondilt, eriti kui päike on loojunud.
Mõnikord on näha, et sellised kiired justkui koonduvad madalal asuva, enamasti loojuva päikese vastas- ehk antisolaarsesse punkti. Nõnda on need tekkinud justnagu idataevas või pea kohal. Sellist nähtust nimetakse videvikuvastasteks kiirteks (anticrepuscular rays). Mõlemad nähtused tekivad, kui valgus läbib sumestatud õhumassi, seega on olemuselt tegu ikkagi Tyndalli efektiga.
Kiiri tekitavat pilve, mis kohati neelab valguse (tekitab varju), ei pruugi üldse näha. See võib olla silmapiiri taga. Säärases olukorras on päike küll loojunud, ent horisondi tagant ulatub taevavõlvil teatud kõrgusele salapärane kiirtevihk. Võimalik on see tänu Maa kumerusele.
Uduse ilmaga võib näha kiirtevihku laternate ümbruses, kui valgusallika ja vaatleja vahele jääb mõni puu või põõsas oma lehestikuga, aga ka hommikupäikeses, kui udu on piisavalt õhuke, et laseb otsekiirgust läbi.
Paistab, et nädala esimene pool pakkus teist korda jätkusuve, kuigi seda on ehk pisut palju öelda. Samas õhutemperatuurilt jäi see nõrgemaks kui esimene vanakas ehk jätkusuvi 11. septembri paiku. See kordab suve mustrit, kui iga järgnev kuumalaine oli maksimaalse temperatuuri poolest eelnevast nõrgem. Võib-olla ei jää kaks kolmandata ja tuleb veel jätkusuve? Kuigi õhutemperatuur nädala lõpuni tõuseb, ületades ilmselt ka maagilise 15 °C piiri, on üsna tormine. Sooja saabumist tähistab pilvisus, aga olulist sadu ilmselt ei tule. Niisiis on oktoobri algus soe, aga tuuline.