N, 1.12.2022

Madis Nurms: Päevaliilia on mulle armastus esimesest silmapilgust

Säde Lepik
, aiaajakirjanik
Madis Nurms: Päevaliilia on mulle armastus esimesest silmapilgust
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Madis Nurms oma Saaremaa aias.
Madis Nurms oma Saaremaa aias. Foto: Erakogu

Mitmekülgsele Madis Nurmsile on september olnud väga tihe kuu. Rahvusvaheliselt tuntud teatrikunstnikul oli Pärnu rahvusvahelise ooperimuusika festivali PromFest raames koomilise ooperi „Türklane Itaalias” Eesti esietendus, edaspidi näeb seda Kaunase muusikateatris. Täna esitleb Saaremaa juurtega mees aga Kuressaares alles trükisooja raamatut „Päevaliilia”.

Kui pikk on teie aiandushuvi ja -harrastus, mis päädis nüüd päevaliiliate kasvatust tutvustava raamatuga?

Mind on alati kütkestanud geneetika – see, kuidas mingid omadused põlvest põlve edasi liiguvad. See on mind juhtinud geneetiliselt mitmenäolise akvaariumikalade gupi juurde ja seesama variatiivsus tingis selle, et kümme aastat tagasi jäägitult päevaliiliatesse kiindusin. Aiandushuvi on hea tasakaalustaja, sest minu töö teatrikunstnikuna ja mitme riigi vahel rändamine muudab elu vahel üsna hektiliseks. Aiandusega tegelemine sunnib rahulikuks, kasvatab arusaamist inimese rollist looduse osana.

Teie päevaliiliate kollektsioon kasvab Saaremaal Asuka külas. Kirjeldage natuke oma aeda ja kogu.

Meil on tegelikult Saaremaal kaks aeda – minu enda oma on peaaegu mererannas, kus viljatut kiviklibu ja liiva katab vaid mõnesentimeetrine mullakord. Minu ema aed asub sealt kilomeetri kaugusel, sügava maastikulohu põhjas. Enamiku aastast meenutab tema aed pigem vettinud raba kui korralikku aiamaad. Päevaliiliad on peaaegu ainsad püsikud, mis mõlemas äärmuses lopsakalt kasvavad ja õitsevad. Sorte on paarisaja ringis.

Mind huvitavad ennekõike sordid, mis Eesti pirtsakas kliimas kenasti toime tulevad. Samuti maailmas haruldane Euroopa aretajate looming. Kogu muudavad väärtuslikuks lood sortide taga. Püüdsin raamatut kirjutada nii, et see poleks üksnes piltidega kataloog, vaid avaks ka põnevaid lugusid kaunite õite taga. Kas teate, kust on pärit sellised kummalised sordinimed nagu ‘Trahlyta’ või ‘Blue Eyes White Dragon’ (sinisilmne valge draakon)? Tihti on nime taustal põnev legend või hoopis ootamatud allikad. Vahel on sort nimetatud olulise inimese auks ja kannab edasi tema nime, isegi kui mälestus kipub tuhmuma.

Päevaliilia sorte on maailmas ligi 95 000. Raamatus tutvustate peamiselt neid, mida Eesti fännidel ei ole päris lootusetu hankida. Palun soovitage ilusaid ja vastupidavaid sorte Maa Elu lugejale.

Üks minu enda absoluutseid lemmikuid, martsipanist tordi­roosi meenutava õiega ääretult tänuväärne aiasort ‘Schnickel Fritz’ (D. Kirchhoff, 1996) on sügiseti tihti ehituspoodide aiaosakonnas vaid paari euroga saadaval ja illustreerib põhimõtet, et krõbeda hinna ja kvaliteedi vahele ei saa tingimata võrdusmärki panna.

Sordi ‘Ruby Spider’ (P. Stamile, 1991) õite värv on jalustrabavalt kaunis, võiks öelda lausa hõõguv-sametpunane. Mööda kroonlehe keskjoont jooksevad kollased triibud, millest joonistub kokku päikseline kuldtäht. Selle sordi kroonlehed on ebatavalise kujuga: spaatli kombel otstest märgatavalt laiemad. Mida soojem suvi, seda selgemalt õielehtede niisugune vorm ka avaldub. Tõeline Veenus!

‘Ruby Spideri’ õied on kaunilt hõõguv-sametpunased.
‘Ruby Spideri’ õied on kaunilt hõõguv-sametpunased. Foto: Madis Nurms

‘Bela Lugosi’ (C. Hanson, 1995) on sügavlillade õitega klassik, mis moodustab aastatega väga uhke puhmiku. Saaremaa Fööniksi aia perenaine Jelene Šakel on selle istutanud purpurikarva kukerpuu ja karmiinpunaste viljadega õunapuu kõrvale ja koos annavad need lausa muinasjutulise kombinatsiooni.

Kindlasti soovitan tähelepanu pöörata aretaja nimele – näiteks soovitan Eestis väga kasvatada Steve Moldovani, Curt Hansoni ja Jamie Gossardi loodud sorte. Raamatus on nimetatud 820 sorti ja neid jagub igale maitsele.

Lugesin, et Saksamaa tuntuim tegutsev päevaliiliate aretaja on endine tuumakeemik, isa poolt Eesti juurtega Tomas Tamberg. Kui paljusid te neist aretajatest, keda tutvustate, isiklikult tunnete?

Olen päris paljudega neist kontaktis Ameerika või Briti Päevaliiliaseltsi kaudu ja raamatut kirjutades sain aretajatelt palju abi. Raamatus on ligi 500 värvifotot, mitmed neist pärinevad otse sortide autoritelt. Kuna päevaliiliate aretamine on väga lihtne, siis on ka aretajaid kõikvõimalikelt elualadelt – teadlasi, lasteaiakasvatajaid, politseinikke jne. Tuntud aretajate seas on isegi kurikuulus narkosmugeldaja Leo Sharp, kellest hiljuti Hollywoodis film vändati. Tuumakeemik Tomas Tamberg ja tema proua on mul lausa naabrid, sest elame mõlemad Saksamaal Berliinis. Meid ühendab huvi päevaliiliate ja hea kohvi vastu, käime seetõttu üsna tihedalt läbi. Vanameister tähistas just 84. sünnipäeva ja on justkui elav entsüklopeedia. Sel aastal on ta esimest korda elus Eestit külastamas ja oma juuri avastamas.

Lavakujundaja ja lavastaja töö on väga loominguline. Millist imet püüate lisaks veel sordi­aretusega katsetades?

Minu nõrkus on rohukarva õiega sordid, samuti olen ristanud mitmeid ebatavalise õiekujuga sorte. Tulemusteni läheb veel aega, tahan seemikuid enne registreerimist meie muutlikus kliimas põhjalikult proovile panna. Olen nõus Tomas Tambergi abikaasa Tina arvamusega, et tänapäeva aiad on keskpäraste sortide jaoks liiga väikesed. Registreerimiseni jõudev sort peab muidugi olema kaunis, samas ka omanäoline ja äärmiselt vastupidav.

Päevaliiliate aretuse raskuspunkt on nüüd USAs. Olete Ameerika Päevaliiliaseltsi liige ja kuulute seltsi nimekomisjoni. Kuidas te sinna jõudsite?

Kuna valdan lisaks inglise keelele ka saksa, soome ja vene keelt, siis tegi Ameerika Päevaliiliaseltsi rahvusvaheliste suhete koordinaator sordinimede komisjonile ettepaneku mind kaasata. See on muidugi põnev protsess. Sortidele nimede andmist reguleerib terve hulk piiranguid, millest tähtsaim on, et need ei tohi korrata juba olemasolevaid. Nimi võib aga olla mis tahes keeles (v.a ladina, sest selles on taimeliikide botaanilised nimed), hea või vaimukas nimi kasvatab värske sordi populaarsust.

Kena žest on pühendada oma aretatud erakordne sort olulisele inimesele, kinkides sellele tema nime. Kui tahta aga anda taimele elava inimese nimi, on vaja tema kirjalikku nõusolekut.

Kreemikasvalge õiega vastupidava sordi ‘Schnickel Fritz’ omanikuks võite saada ehituspoodide aiakauba sügisesel lõpumüügil.
Kreemikasvalge õiega vastupidava sordi ‘Schnickel Fritz’ omanikuks võite saada ehituspoodide aiakauba sügisesel lõpumüügil. Foto: Madis Nurms

Aretajad ilmutavad nimede väljapakkumisel erakordset leidlikkust ning tihti tekitavad need komisjonis elavat arutelu. Sageli peame taotluse tagasi lükkama seepärast, et pakutud nimi kordab juba olemasolevat või on sellega äravahetamiseni sarnane.

Avate oma raamatus huvitavalt sordinimede taustu. Osa nimesid seostub muusika või popkultuuriga, osa piibliga jne. Kas selline teave tuleb kokku juba nimekomisjoni või on see teie uurimistöö vili?

Nende lugude väljakaevamine on ikka olnud minu kui autori töö. Samas väga põnev ja meeldiv ülesanne, millesse võib end ära kaotada. Piiblilugudest pärit nimed on ju tuttavad, näiteks lugu taevamannast, mis andis nime sordile ‘Manna from Heaven’ (Korth, 2011), aga ma ei teadnud, et legend taevast langenud valgest söödavast jahust põhineb ilmselt tegelikult aset leidnud sündmustel. Nimelt kannavad kõrbetuuled vahel kauge vahemaa taha hangunud taimesekreete nagu hangunud mahla ning söödavate samblike tükikesi. Kui see segu heleda vihmana lõpuks taevast alla sadas, oli see uskumatult efektne ja lugematud imepeened magusad terad olid tõesti söödavad. Ka mitme popkultuurist pärit nime saamislugu on mind üllatanud, näiteks pikantse tähendusega ‘Lucky ­Pierre’ (D. Trimmer, 1999) või ‘Black Angel’ (J. Bodalski, 2014), nimetatud poola lauljatari Ewa Demarczyki (1941– 2020) auks.

Minu lemmiknimi on ‘Forestlake Ragamuffin’, kas ka teil on mõni lemmik?

Jah, näiteks ‘Humungou­saur’ (J. Gossard, 2013). Sordi ülemeelik nimi liidab sõnad humongous (röögatu) ja saurus, kokku saame ürgaegse sisalikulaadse roomaja. Nimi pärineb multifilmist „Ben 10”, kus toimetab samanimeline humanoidne dinosaurus. Ta võib oma suurust tahte järgi muuta, kõrgudes vahel 18meetrise koletisena üle teiste peade. Muidugi on tal ka võimas möire ja võime haigestununa lima sülitada. Lasteaiaealised spetsialistid hindavad sedagi, et Humungousaur on tugevam kui hirmuäratavad taimhumanoidid Methanosianid ja kivikõvad Crystalsapiensid. Sürreaalne nimi iseloomustab päevaliiliasorti samas kenasti, sest mõelge õie läbimõõdule – peaaegu 35 sentimeetrit!

Märksõnad
Tagasi üles