Septembri udud

Maapinna kohale tekkiv udu võib vahel sarnaneda põlengusuitsuga. Foto on illustreeriv. Foto: Dmitri Kotjuh

Vananaistesuvi tõi kaasa rohkelt uduseid päevi. See tipnes laupäevaga, kui paiguti mere ääres püsis udu veel hilise pärastlõunani. Muide, vananaistesuve asemel tasuks ehk kasutusele võtta termin jätkusuvi, sest see on neutraalsem.

September, olgu siis suve- või sügiskuu, on mõnes mõttes tõeline udude kuu: ööd muutuvad üha pikemaks, nii et õhk jõuab öö jooksul jahtuda ja õhus olev niiskus muutuda uduks. On võimalik, et praegust aega ei kujuta keegi hommikuste ududeta ettegi. Tegelikult algab selline udude aeg juba augustiga, harva varemgi.

Praegu on tegu enamasti kiirguslike ehk radiatsiooniududega, mistõttu sisemaal on udu rohkem kui mere ääres. Soe vesi aeglustab õhu jahtumist ja seepärast on udusid seal ka vähem.

Udusid on mitut liiki. Need jaotatakse kahte suurde rühma: frontaalsed ja massisisesed. Õhumassisisesed (ka massi­sisesed) udud jaotatakse omakorda jahtumise tagajärjel ja auramise tagajärjel tekkivateks. Kuigi igasugune udu, mis on lihtsalt üks pilv otse maa- või veepinna kohal, piirates nähtavust, tekib mingisuguse jahtumisprotsessi tagajärjel, jaotatakse selles klassifikatsioonis jahtumise tõttu tekkivateks radiatsiooniudud, advektiivsed, advektiiv-radiatsioonilised ja nõlvade udud.

Külmal poolaastal on tavaline advektiivne ehk sisserännanud udu, mis tekib siis, kui soe ja niiske õhumass voolab külma aluspinna kohale ja jahtub. Soojal poolaastal juhtub seda enamasti kevadel ja suve hakul, kui veekogud on külmad, kuid sinna voolab soe ja niiske õhk. Jaheda augusti tõttu jõudis vesi niipalju jahtuda, et kui 11. septembril saabus kuum ja niiske õhk vee kohale, tekkis advektsiooniudu, lisaks oli eelnevalt soe front.

Radiatsiooniudu on suve hakul (juunis) tavaliselt veel harva, kuna ööd on jahtumiseks liiga lühikesed. Seetõttu ei kasva kiirguslik udu enamasti ülduduks (kinnise taevaga udu, kui taevas pole nähtav). Vahel juulis, sagedamini augustis ja hiljem, eriti just niiske õhumassi korral, võib kiirguslik udu pikema öö tõttu muutuda ülduduks. Kiirguslik udu kaob enamasti juba nõrga, kahe-kolmepallise tuulega.

Sageli aga advektiivne ja radiatsiooniline (jahtumis-)udu kombineeruvad, mis tähendab, et soe õhumass liigub külma aluspinna kohale ja jahtub altpoolt tugevasti, kuni tekib kondensatsioon. Sellised on sageli sügisesed udud. Udu tihenemist soosib vaikne ja udukihi kohal pilvedeta (selge) ilm. Sooja ja niiske õhumassi sisse­ränne selge ja vaikse, st jahtumist soodustava ilma saatel on ilmselt laupäevase ulatusliku üldudu tekkimise põhjus. Selline olukord viitab suurele äikese tekkimise võimalusele ja nii ka juhtus.

Vananaistesuvi, ehkki varane, lõppes võimsa äikesepuhanguga: tugevamad äikesed jäid lõunamaakondadesse, ka Matsalust pisut lõunasse ja ööl vastu esmaspäeva Pärnu kohale. Nüüd jääb hulgaks ajaks valitsema arktilise õhuga kõrgrõhkkond. Kui on niiskust, võib ilm pilvine olla, mis hoiab küll suuremad öökülmad õhus ära, aga päevad on seda jahedamad. Ajapikku võib õhk pisut soojemaks siiski minna.