Looduskalender ⟩ Looduses jalutades kohtab omamaiseid papagoisid
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
13. september 2021, 12:05
/nginx/o/2021/09/13/14065793t1he1fe.jpg)
Mu akna taga käib varblase jutuvada. Pisikesed pruuni suliskiivriga põldvarblaseklutid sikutavad terrassiäärest pikki kõrsi niisuguse hooga, et selle katkemisel pepuli kukuvad. Kõrred on pikad, nii poolemeetrised, ja nendega läheb lend pesakasti poole.
Ilmselgelt on varblased ära tundnud, et ilm läheb kehvaks ja vaja korda teha talvepesa, kus siis külmadel talveöödel koos rõõmsalt kõhutada. Küllap nad on minu peale pahased, sest palusin suvel endast pikemaks sirgunud tütrel pesakastiavast väljatolknevad kileribad ära sikutada. Ju nad olid need endale nullmaja ehituse mõttega sinna kusagilt tassinud, ei mingit soojakadu selles isevalmistatud kilemajas, aga näe nüüd tuleb üks ökoinimene oma kilekoti tapvusejutuga ja rebib soojustuse olematuks.
Nüüd ei jäägi muud üle, kui põhumaja ehitada, taas keskaega tagasi. Kõrred tolknevad pesakastiavast välja, varblastel ongi kombeks just pikalt väljatolknev uksesoojustus, olgu selleks kõrred, suled või... kile.
Omamaised papagoid
Jalutuskäigul satub praegu ootamatult mõne papagoipuu alla, mis säriseb-sädiseb-plugiseb – justnagu troopiline papagoipuu. Tähnikirja lobisevad tegelased on aga meie endi kuldnokarahvas. Küllap peetakse ägedaid vaidlusi selle üle, kas lennata lõuna poole või jääda jällegi talvitama.
Valepapagoide õhkutõusmisel kerkib kaskede otsast kollaste sulgede pilv... ja langeb aeglaselt maapinnale. Kuldnokkadel on aga põnev välimus: tiivad ja selg tõesti tähnikirja, aga pea veel üsna pruun ja päikesehelgis võib see päris roosaka kuma omandada.
Hilised pääsukesed liuglevad veel peakohal ja ladisevast vihmast vaatab tuppa väsinud väike-lehelinnu silm. Ja looduskalender.ee kaamera musta-toonekure poeg, kes vahepeal laevaga põhjapoole sõitis, on nüüd kahe tuhande kilomeetri kaugusele Prantsusmaale jõudnud ja õpib sealt peenemaid konnasöömiskombeid.
Värvi peab elus olema
Värvirohkus, mida seeneilm mullapõuest välja ajab, on võimsam siia sinna joonistuva vikerkaare värvipaletist. Punased kärbseseened on oma valged plisseerseelikud laiali lükanud ja punane pealisseelik on suure alustassi suurune.
Männiriisika nupskübarad on uskumatult teravatipulised, kaseriisika korrapärased ringid sügavroosad. Tindikutinti on sellest nädalast kõik kohad täis.
Siiski on taimeilm veel tugevalt rohelist tooni, vaid seal, kust öine kargus on üle käinud, on vahtrad punaselaigulised, kasevanadel on kollased salgud juustes. Küllap on oma osa värvivaesuses ka tuulepoistel: mis vana ja värviline, see rebitakse kiiresti puult.
Ja tõepoolest, kasealused on kulda täis. Saargi heidab juba lehti, pärn ja lepp tuleb pruuni ja pudisevana. Ah, jaa, siiski valgusehullutatud taimed õitsevad ka, eelkõige võililled, aga näha on et nad on külmast küürus. Sest kuigi kraadiklaasi punane pügal jookseb kohati 20 kraadini, ei suuda taimed öökülmust oma „kontidest“ välja saada.
Udupiiskadest pärlikee
Jah. Õiteilu on veel piisavalt – õitsevad rebasesabad ja ruskmed, soolikarohud ja hilised ristikud. Vananaiste suve tipphetki ahistab vaid paks öine ja vahel ka keset päeva kohaleujuv udu.
Ilmanutu vihmapisarad toovad vee kaevudesse ja allikatesse.
Öögi laskub nii vara, et hiljaksjäänud õunamoosi keetja peab kompostihunnikule kooreämbrit minema tühjendama käsikaudu. Udu ja pimedus joonistab aga õhku hirmuäratavaid nägusid ja lahkunute hingesid. Hingedeaeg on sel aastal alanud väga vara. Aga hommik tuleb lõpmata iluga, jõhvikalesiirduja saab rabamännile laotatud ämblikuvõrgult korjata enadale kaasa udupärlitest kee.
LASTELE Ilmamäng: Ilmamäng: Suur pauk
Kartulivõtuaeg. Kartulipealsete põletamine ja külm ilm panevad meid sügisel ikka lõket tegema. Enamasti sünnivad sellise lõkkeläitmiseks kulunud puuhalgudest vahvad söed. Kui nüüd suurema kivi lohku veidi vett kallata, vanasti karjapoisid ka lihtsalt sülitasid, sinna üks väike kuuma söetükk sisse visata ning siis teise kiviga peale lajatada... käib paras pauk – söekärakas. Kiirelt pihustuv kuum süsi tekitab palju veeauru, mis omakorda löögina lajatab. Kindlasti ei maksa seda katsetada väikeste lastega, kuid kooliõpetuses võiks ettevaatusabinõusid rakendades seda muistset mängu proovida.