Parim metsamajandaja: keskkonnaamet ja metsaomanikud peaksid olema võrdsed partnerid

Gunnar Lepasaar ütleb, et kui ta oleks rahaahne, oleks võinud kõik need ammu raieküpsed metsad juba kümme aastat tagasi maha lõigata. "Jätsin need alles, et oleks järjepidevus, et kui minu lapselaps tuleks siia elama, saaks ta oma metsa majandades pere ära elatada. Et ma ise ei peaks minema panka raha küsima, vaid saaksin selle raha oma metsast. See on kindlustunne, mille on keskkonnaamet minult ära võtnud." Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

"Omanikule on õnnetus ja karistus, kui tema maale tehakse kaitseala," arutleb tänavu parima metsamajandaja tiitli pälvinud Oonurme metsaomanik Gunnar Lepasaar, et kui omanikule mõistlikku hüvitist makstaks, võiks kaitseala hoopis uhkuse asi olla.

Põhjarannikus ilmunud portreeloost selgub, et Lepasaar on kasvatanud nii head metsad, et suur osa neist on lendoravale sobivate elupaikadena kaitse alla võetud, kuid et maa ei ole Natura alal, ei saa ta maa eest toetust ja on ainuke "võit" on sada eurot aastas − nii palju vähem peab ta aastas 40 hektari pealt maamaksu maksma.

"Kui keskkonnaamet ütleb omaniku tegevustele "ei", siis peab omanikul olema samasugune võimalus "ei" öelda, kui ta pakutavate tingimustega nõus ei ole. Me peaksime olema võrdväärsed partnerid," räägib Lepasaar.