Nädala mõte: maakas ei kurda

Maainimene arvestab maa-tingimustega ja enamasti nende üle ei kurda. Foto: Arvo Meeks

Olin viimati elektrita mullu suvel, kaks päeva järjest. Õnneks oli suvi, tuba soe ja valge, süüa sai teha matkapliidiga, vald pani pikapeale generaatoriga pumbajaama tööle, vett sai ka. Ometi on kogetu värskelt meeles.

Seda rohkem paneb mõtlema, et Eestis on inimesi, kes on ainuüksi tänavu 25 korda elektrita jäänud. Jah, nad oskavad sellega arvestada, neil on kodus generaator(id), nad on valmis. Ent kui alajaam on uus, liinid kulgevad üle põldude ja katkestused pole seotud erakorraliste ilmastikunähtustega, tekivad küsimused. Küsimused, millele teenusepakkuja kuigi konkreetselt ei vasta.

Paraku on nii, et teatud piirkondades peavad elanikud katkeva elektriühendusega arvestama. Küllap peavad nad ka arvestama kehva teekattega, olematu ühistranspordiga, kaugel asuva poe ja kooliga, talviti ise lund ajama või võimsa nelikveoga masina soetama, et kodust välja saada. Aga ise nad läksid sellisesse kohta elama, võiks kõrvaltvaataja öelda. Ja läksidki. Reeglina nad väga valju häälega ei kurda, sest ongi selle kõigega arvestanud.

Tänavusel parima talu valimise ringkäigul rääkis üks talunik, kes talviti traktoriga vallateid lahti lükkab, kuidas kõige suuremad kurtjad ja kaebajad on uuselamurajoonide elanikud, kellel üle ühe elamise on maja ees maastur, kuid kelle kisa mõnesentimeetrise lume peale on kõige valjem.

Need ongi asjad, millega maainimene juba eos arvestab, ent linnainimene alati mitte. Ometi tundub kaalukauss kindlalt maaelu poole kalduvat, sest muud hüved, nagu rahulikum elutempo, vaikus, värske õhk, privaatsus, väike kogukond, avarus, kaaluvad selle üles. Miks muidu maaelu üha popim on. Eks maakogukonnad ja -omavalitsusedki pingutavad, et maal hea elu tagada.

Mulle meeldis maal elamise päeva korraldaja Krista Pegolaineni tänases lehes kõlanud ütlus, et igal pool peab olema mõistlik eluviis, nii maal kui ka linnas. Eks mõistlikkus sõltu sageli inimese enda mõtteviisist.