Looduskalender ⟩ Kolmandaks koroona-aastaks varu loodusest rahusteid

Hiiepaikades võib näha kummardavaid puravikke Foto: Kristel Vilbaste

Veel viimaed päevad augustit ja siis algab esimene sügiskuu. Hingepugev nukrus on suvelõpu tunne, seda on nii maadligi vajunud rohust viimse sabatutini väljapaistvas jäneseisandas kui ümber viimase saialilleõie tiirlevas sügavpruunis kollase leinalindiga leinaliblikas.

Tjahh, siiski on ikka rõõmu ka – nõndasamuti nagu neis kuldnokapoistes ja koolipinki istuvates lastes – siis kui saavad vahetunnis pajatada suvistest juhtumistest, salapärastest matkadest metsa ja jaaniaja pikkadest pidudest-kiikumistest.

Linnunoorukitest enamik on aga juba teel lõunasse. Kindlalt on veel paigas need linnud, kel mingil põhjusel veel pojad väikesed, suurem osa ringilendajatest on aga juba rändurid põhja poolt. Võru lähedal on üks põld, kuhu igal sügisel kogunevad sajad, kui mitte tuhandeid kiivitajad. Põld on neid „kuivalt täis“ nagu ütlevad linnumehed.

Punastamise aeg

Möödunud nädalal sai veel noortest kasevõrsetest korraliku saunaviha teha, ka suured puud pole veel kollased, sest tuul rebib kiiresti küljest kogu kasekulla. Kuid pihlakatel pole punased ainult marjad vaid ka lehed. Nõndasamuti on punast tooni juba hõredamaks jäänud lehekrooniga toomingatel.

Punastest veel – arooniapõõsad on marjakoorma all kummargil maas. Seenelkäijaid aga üllatab nõmmemännik oma kanarbikulillaga ja muidugi on pohlapunast juba ka ämbripõhja panna.

Kolmandaks koroonaaastaks varu rahusteid - piparmünt, meliss, palderjanijuur.- Foto: Kristel Vilbaste

Seeneriik seenetab

Kõige rohkem aga saab ämbripõhja praegu puravikke. Just punased haavapuravikud on selle nädala tooniandjad. Kivipuraviku suured saiapätsid on vajunud üsna maadligi, tamme-kivipuravikest on järgi vaid üsna karukaka-hunniku sarnased läsud. Aga silma rõõmustavad oranžikad kuuseriisikad ja roosad kaseriisikanupsud.

Mereäärne rahvas tassib koju sirmikuid, olen nende peale nii kade, et hakka või siinsetelt seeneväljadelt merepoole rändama. Seenenäitusi tuleb tänavu vähem, nii et tasub ära kasutada iga võimalus seenetargaga metsaminekuks.

Kärbseseente uputus

Kollane kärbseseen Foto: Kristel Vilbaste

Kärbseseeni võib nüüd pildistamiseks valida enda riietusega sobivas toonis, punaseid on tänavu hiigeltaldrikuid, pruunid kärbseseened on nagu pähklipuruga üleraputatud moorapead ja mu ministeeriumi – maakodu välikäimla ümber löövad tantsu valge seelikuga kollased kärbseseened.

Pidasin neid alguses kõige mürgisemateks – rohelisteks kärbseseenteks, aga selgub, et neid polegi nii lihtne leida. Ainsam, keda tänavu veel leidnud pole, on valge-kärbseseen, puhtas värv ja puhas süda on ka looduses haruldane.

Kurepoeg laevajäneseks

Looduskalender.ee veebikaameratel on ka kummalisi uudiseid, õigemini sellest mis kaamerate taga. Gennadi Skromnov ütles, et ühe must-toonekure pesa poegade saatus pole olnud kerge, võibolla on selleks natuke sobimatu liiga suure lehestikuga alusmetsaga pesapaik, igatahes läksid kaks kurepoega kährikute nahka, aga üks kurepoeg ostutus Tagurpidi-Toomaks.

Kurepojuke startis Eestimaalt Gotlandi poole, aga väsis ülemere lennul ja maandus suurele konteinerlaevale. Seal tiibu puhates läks aga asi hulluks, nimelt vuhib laev sõita Viiburi poole, otse vastupidises suunas rännusihiga.

Allikate päev

3. septembril tähistame Eestis juba üheksandat aastat allikate päeva. Sel päeval on Gustav Vilbaste sünniaastapäev, kes on meie kõige tuntum allikauurija.

Kummalisel kombel on see aeg, kus allikad inimeste südamesse mahuvad. Põuase suve järel märgatakse äkki, et kodukaev või allikas on tühjaks jäänud, et vesi pole midagi iseenesest olemasolevat, tema nimel tuleb tegutseda. Algab aeg allikate otsimiseks, suvel on need kõrges lopsakas rohus ja ühtlasi on ka aeg, kus allikad ootavad meie abi, et suvel kogunenud takistustest vabaks saada. Otsi oma koduallikas üles!

LASTELE Ilmamäng: Jõhvikaralli

Ralli on käima läinud nii teedel kui ka rabaradadel. Nüüd on esimesed punased marjapallid valmis lastega rallit mängima. Mäng ise on alguse saanud sellest, et kui vanasti vihmasel päeval ei saanud rabas jõhvikaid ära tuulata, siis kasutati jõhvikate sodist puhastamiseks puurenni. Kaldu asetatud hööveldamata laudadest puurennist, kus laud oli pandud juurepool ülespoole, nii et samblatutid ja muu puru jäid laua „karvade” taha kinni, veeretati alla jõhvikaid. Laste rõõmuks oli veeretada üksikuid marju üksteise võidu – kes leidis ümarama ja raskema marja see oli ralli võidumees.