/nginx/o/2021/08/25/14017144t1h4bc7.jpg)
Elan külas, mis ehitatud raadatud metsa asemele, maja katab laudis, toas on halgudega köetav kamin, põrand on puidust ja mööbel enamjaolt ka. Juba mõnda aega vaatan oma „Made in Malaisia” köögilauda, mis näeb välja nagu puit, aga käega katsudes sootuks mitte, ning kaalun mõtet asendada see päris puidust lauaga.
Loodetavasti on see kask või saar juba metsast maha võetud, kuskil saeveskis töös ja õige pea mu koju jõudmas, et saaksin hommikukohvi ja paberist ajalehega selle taga päeva alustada.
Kas ma peaksin kõige selle juures ennast halvasti tundma? Ei tunne. Tegelikult pisut siiski. Võib-olla seepärast, et majade ehitamiseks liialt palju puid sai maha võetud, teisalt just seetõttu siin maju aina kerkibki, et puud ümberringi – eestlane armastab metsa ja tahab, et uksest välja astudes silmapiiri puuderivi kaitseks.
Kui tahame, et mets ilus välja näeks, on vaja seda saega hooldamas käia, nagu inimene käib juuksuris ja habet ajamas. Kui tahame kodus näha rohkem naturaalsest puidust materjale, tuleb juba harvesteriga metsa maha võtta. Kui tahame, et langile uus mets silmale kena vaadata kasvaks, on kiireim viis seda saavutada esmalt lageraiet teha ja uued puukesed valguse kätte istutada.
Nagu ei hakka mõni kirurgiks seepärast, et talle meeldib inimesi lõikuda ja sisikonnas sobrada, ikka selleks, et inimene terveks saaks, nii tegutseb ka metsaomanik ilusama metsa nimel.
Olen oma töös näinud, et enamik metsaomanikke on looduse suhtes hoolivad ning erinevalt pelgalt metsas jalutajast elavad nad oma vaatega metsast aastaid eespool.
Tõsi, huvid ja teadmised on meil kõigil erinevad – mis ühe järgi on normaalne tegutsemine, on teisest vaatevinklist hoopis ränk ülekohus. Nii ka selle aasta parimaks metsamajandajaks valitud erametsaomanik – looduskaitsjatele vahel pinnuks silmis, aga uue metsa kasvatamisse panustanud raha ja aega rohkem kui enamik meist.
/nginx/o/2016/12/01/6130803t1h2a16.jpg)