Kehvades tingimustes kasvav linnurohi on väärtuslik ravimtaim

Linnurohi lepib nii viletsa mulla kui ka kehvade tingimustega. Foto: Karepa Ravimtaimeaed

Harilik linnurohi kasvab umbrohuna õuemaal, murus, peenramaal, teedel, veekogude kallastel ja isegi mererannas. Suve algul on taim püstisem, hiljem roomav. Lehed on väikesed, õied valgeroosad-punased. Nimetus tuleneb sellest, et linnud armastavad taime väikeseid lehti ja õisi nokkida, sest need meenutavad putukaid.

Linnurohi peab hästi vastu viletsale mullale ja kehvadele tingimustele. Tänavuse põuaga on meie õue tekkinud linnurohu kasvualad, sest muu taimestik kuivas ära. Kuid me sammume tast üle, teadmata, et tegu on väga väärtusliku ravimtaimega, mis aitab seal, kus medikamentidest kasu pole, näiteks krooniline põiepõletik, sapi-, põie- ja neerukivid, podagra, reuma.

Ravimina kasutatakse taime maapealset osa – ürti. Seda kogutakse õitsemise ajal, juulist augustini. Mitte koguda reostunud paikadest, loomalautade juurest, mürgitatud põldude servast. Õitsemise ajal korjatakse lehtede ja õitega taimi. Enne kuivatamist võib kääridega tükeldada.

Säilib mitu aastat

Kuivatatakse 40–50 kraadi juures. Droog on kuiv, kui varred on murdumishaprad. Säilitatakse purgis või väga kuivas kohas, ka paberkotis kuni kolm aastat.

Harilikus linnurohus on flavonoide, rohkesti C-, K- ja E-vitamiini, karoteeni, ränihapet ja selle lahustuvaid ühendeid, vaike, park-, mõru- ja lima­aineid ning vähesel määral eeterlikku õli.

Hariliku linnurohu preparaatidel on kootav, verejooksu peatav, mikroobi-, põletiku- ja nugilistevastane toime. Ergutab uriininieritust, alandab vererõhku, kiirendab haavade paranemist, tugevdab immuunsüsteemi. Linnurohu tee ja tõmmised suurendavad naatriumi ja kloori eritumist organismist ning vähendavad mineraalsoolade kristalliseerumist kuseteedes.

Linnurohi on üks parimaid soolade ainevahetuse korrastajaid (podagra, kivitõbi). Samuti aitab linnurohutee neeru- ja kuseteede põletiku vastu. Sobib neeru ja põie teesegudesse koos leesika, raudrohu, kuldvitsa, kaselehtedega. On kasutatud köha, bronhiidi ja kopsuhaiguste korral.

Linnurohtu kasutatakse kuseteede krooniliste haiguste korral, eriti siis, kui sellega kaasnevad ainevahetushäired, neeru- ja põiekivid ja liiv, sapikivid. Samuti gastriidi ja soolepõletiku, mao ja kaksteistsõrmiksoole haavandite vastu, põiekivitõve algstaadiumis ja pärast kivide eemaldamist, aga ka maksahaiguste, tuberkuloosi, malaaria, hemorroidaalsete ja emakaverejooksude raviks. Linnurohus olev ränioksiid aitab moodustada kõhr-, luu- ja sidekude, soodustab kopsunäärmete tegevust, eriti pärast astmat, kopsupõletikku või bronhiiti.

Sees- ja välispidiselt

Tõmmise tegemiseks lisada 2 sl ürdile klaas keeva vett, lasta pool tundi tõmmata ja tarvitada 2 sl korraga 4–5 korda päevas. Tugevama tõmmise tegemiseks võtta 3 sl ürti 300 ml vee kohta, keeta 15 min, lasta tõmmata 20 min. Välispidiseks kasutamiseks võtta 4 sl droogi 200 ml keeva vee kohta, lasta kaane all jahtumiseni tõmmata ja kurnata. Marli või linane riie immutada vedelikuga ja asetada 20–30 minutiks haigele kohale.

Välispidiselt tarvitatakse jahtunud linnurohutõmmist või purustatud taime nahahaiguste, haavade, haavandite loputamiseks ja määrimiseks, liigesetraumade korral mähistena. Ent tasub meeles pidada, et linnurohi suurendab vere hüübivust. Kui liiga pikalt linnurohuteed juua, võib see hambavaapa kahjustada. Pikaajalisel tarvitamisel võib juua läbi kõrre. Võib ärritada neerukude, seega ei soovitata kasutada ägeda neerupõletiku korral.