/nginx/o/2021/08/25/14016533t1hc387.jpg)
Aednikul soovitatakse suvi läbi aias ringi liikudes käärid käepärast hoida, et vajadusel siit või sealt mõni oks välja lõigata. Kui jaanipäevast augusti alguseni võib ebasobiva kasvusuunaga vesivõsusid lihtsalt välja murda, siis suve jooksul need puituvad ja murdmine muutub tülikaks. Siiski võib väiksemaid lõikehaavu veel sügiselgi viljapuudele tekitada, kuid suuri haavu, mis enne talve tulekut enam paraneda ei jõua, ei maksa teha.
Viljapuude sobivaim lõikamisaeg on ikka varakevad. Sügisel võib käärid ja oksasaeterad pigem marjapõõsaste poole suunata, sest nende hoolduslõikust sobib just siis teha. Lõikusega võib alustada juba pärast saagikoristust, kuid siis ja tegelikult ka veel praegu segavad lõikamist lehed. Kui oodata lehtede langemiseni, on lõikustöö hoopis hõlpsam.
Viinapuude sügislõikus võetakse ette kaks nädalat pärast esimesi korralikke öökülmi, mil lehed on langenud. Selle tööga ei ole praegu veel kiiret. Valmivate kobarate eest eemaldatakse nädalas üks-kaks lehte, alustades võrse alumisest otsast, et päike paremini viljadeni pääseks.
Marjapõõsaid hooldades lõigatakse välja vanad oksad, mis enam saagikad ei ole. Mustal sõstral viieaastased oksad ja vanemad, punasel sõstral kuue aasta vanused ja vanemad oksad. Põõsasse tuleb kindlasti jätta üheaastaseid oksi ning meeles tasub pidada, et kõige saagikamad on kolme- ja nelja-aastased oksad. Eemaldatakse kõik murdunud, haigestunud, üksteise vastu hõõrduvad, sissepoole kasvavad või maadligi paiknevad oksad.
Ka vaarikataimed võib sügisel kriitilise pilguga üle vaadata, kuid nende lõikamine on soovitatav jätta kevadesse. Talvel aitavad kuivanud oksad lund koguda ja kui mõni elujõus oks peaks murduma, saab need kevadel kõik korraga eemaldada.
/nginx/o/2021/08/25/14016535t1h32fd.jpg)
August on hea aeg sügisväetamiseks – see kehtib ilutaimede, viljapuude ja marjapõõsaste kohta. Sügisväetamise eesmärk on rikastada taimede toidulauda eelkõige kaaliumi ja fosforiga, sest just need aitavad taimel talve paremini üle elada ning järgmiseks aastaks uusi õiealgmeid luua ja vilju kasvatada.
Kui üldse, antakse lämmastikku sügisel väga väikeses koguses, sest lämmastik stimuleerib taimede kasvu, sügisel on vaja aga see just pidurdada. Sügisväetamine on soovitatav lõpetada umbes septembri esimese nädalaga. Septembri lõpus pole enam mõtet sügisväetada, see on sõna otseses mõttes raha mahaviskamine. Väetiste doseerimisel tuleb alati lugeda pakendil olevat infot.
Vilja- ja ilupuudel ning marja- ja ilupõõsastel on nutikas väetist laotada võrapiirile – pisikesed valged imijuured, mis vett ja toitaineid omastavad, paiknevad just seal. Pärast väetamist on kindlasti vaja kasta. Väetisegraanulid hakkavad lagunema just piisava niiskuse juures ja on nii taimele lihtsasti omastatavad. Kastmine on tänuväärt töö ka sügisel. Kuigi kogu möödunud suvel oli põua tõttu hädavajalik taimi kasta, ei tasuks ka nüüd sellest tööst täiesti loobuda.
Hoolimata põletavast kuumusest ja kahjurite pealetungist on taimed meid siiski tublisti saagiga kostitanud – arbuusid ja viinamarjad on tõeliselt sõiduvees. Seetõttu on ka taimede sügisene hooldamine tähtis, et neid nähtud vaeva eest tänada.
Kuigi talv oli külm ja lumerohke, oli kahjustajaid hulgaliselt, sest maapind lume all jäi külmumata. Sügisel viljapuude võraaluste läbikaevamine toob mullas talvituvad kahjustajad maa peale, kus nad siis külmade tulekul hävivad. Kuna marjapõõsaste juurestik on väga maapinna lähedal, on läbikaevamine keerulisem, sel juhul aitab näiteks tuha puistamine põõsaste alla. Aluseline keskkond ei ole kahjuritele ega haigustele soodne.
Kõik kahjustunud lehed ja taimeosad tuleks kokku riisuda ja põletada, ka korralikus kompostihunnikus võivad haigustekitajad ja kahjurid hukkuda. Õuna- ja ploomimähkurit (ehk õuna- ja ploomiusse) on sel hooajal väga palju. Koos pahalasega korjatud viljad oleks mõistlik maha matta umbes pooleteise labidalehe sügavusele, et kindlustada kahjurite hukkumine. Lihtsalt puu alla vedelema jäädes elavad nad mulla pealmistes kihtides talve üle ja asuvad kevadel uuele ringile.
Valmimas on esimesed õunad ja pirnid. Tundes oma aias kasvavaid sorte, on kergem määrata nende koristusküpsust ja planeerida õigeaegne koristus. Meeles tasub pidada, et õunad ja pirnid on tegelikult väga õrnad ning vilju puu küljest lahti sikutades või nendest sõrmeotstega liiga tugevasti kinni haarates tekitame viljadele muljumisjäljed, mis kiiresti pruunistuvad ja vilja säilivust vähendavad.
Samal põhjusel ei ole mõistlik pikalt hoiustada mahakukkunud õunu, maaga kokkupuutel tekkinud „sinikas” vähendab vilja väärtust. Üldse on vilja puu küljest lahtisikutamine märk sellest, et vili pole veel koristusküps. Kui võtame õuna õrnalt peopessa ning proovime kätt ülespoole lükates vilja puu küljest eemaldada ja see tuleb justkui iseenesest lahti, on aeg koristamiseks küps.
Sügis- ja taliõunte säilitamiseks on ideaalne keskkond niisugune, kus temperatuur on umbes kaks kraadi ja õhuniiskus 98%. Kuigi mõte vaagnast köögilaual oma aia õuntega võib tunduda romantiline, on tegelikkus see, et mõne päeva pärast hakkavad õunad närbuma ja puuviljakärbeste parv närvidele käima. Kui õunad kaovad laualt pererahva kõhtu paari päeva jooksul, võib neid laual hoida küll. Mõistlikum on neid siiski säilitada külmkapis.
Natuke sombusemad sügisõhtud on hea aeg hooajast kokkuvõtet teha. Võib-olla oleks aeg vanavanemate ajast saadik aias kasvavad sõstrapõõsad välja vahetada, et mitte ka järgmisel aastal saagita jääda, või mõelda mõne uue viljapuu istutamisele. Sügis on selleks soodne aeg. Väikeses aias tasuks katsetada perepuid või hoopis sammasõunapuid. Fakt, et Eestis on võimalik viinamarju kasvatada, ei tohiks enam uudis olla, miks mitte ka ise neid imemaitsvaid vilju oma aeda istutada. Just praegu on hea aeg käia laatadel, sest kohapealne viljade degusteerimise võimalus teeb uue istiku valimise äärmiselt lihtsaks.
/nginx/o/2023/10/25/15677580t1h2657.jpg)