Looduskalender ⟩ Täiskuu toob muutused

Täiskuu. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

​Loodus on hetkel kaheks kärisenud, on terve rida liike, kes valmistuvad talvepuhkusele minema – kas märkasite, kuidas äkki on kased kollasalguliseks muutunud? Ja on liike, kes rõõmsat mahlakrohelist näitavad, nagu naat, kel tundub peale põuaaegu taas kevad olema.

Nii on kogu ühiskonnas. Ühele tundub praegune olek hukk ja allakäik, teisele edasiminek uutele väljakutsetele ja rõõmule.

Tuleb külm, pikk ja lumevaene talv

Aias on kõik, mis veel toores oli, võtnud aga suuna küpsemisele, korjan varesega võidu astelpajusid ja nii nagu minagi ei suuda neid korjata korraga palju, sest ogadega kriimustatud käed hakkavad hapus tulitama, nii kolib vareski peale oksal marjade nokkimist katusele, ja lõõtsutab seal nokk ripakil „Huh, kui hapu“. Aga korjata marju tasub, sest paistab tulevat pikk ja külm talv, sest pihlakad on marju täis. Ei. Pihlakad on lookas. Ja tammede otsastki potsatavad esimesed tõrud, neid on siiski keskmiselt, nii et lumevaip ei pruugi eriti paks tulla. Igatahes veavad pasknäärid neid valmivaid tõrusid oma rõõmsal kükktants-lennul valjude kiljatuste saatel salapaikadesse... mida nad hiljem ka ise ei mäleta, sest kuidas muidu pärast metsaalune tammelapsi täis oleks.

Kivipuravikukett metsas

Kivipuravik kui saiakukkel. Foto: Kristel Vilbaste

Hiired on saabunud maakodudesse ja asunud rehepaplikult seepi manustama, jättes kraanikausi kõrvale kauni musta ja lõhnava pärlitest peentikandi. Seep paneb nad ka loominguliselt tube kujundama, üks suurem kaelushiir oli sikutanud mu kena kollase kardina koridori raamaturiiuli Loomingute taha. Aga maakodud on nüüd täis seenelõhna, pannid aina huugavad.

Aed on aidaks, mine ja võta!

Metsas seisavad balti ketis nii kukeseened kui ka kivipuravikud. Kõige ägedamad ja võimsamad ketid ongi praegu puravikel. Kivipuravikud on suured nagu saiapätsid, jalad puhta ussitamata, aga kui seene koju viid, siis selgub, et kübar on „seeneussidest“ kokku vajunud nagu maetud rahapajas loitsusõnu teadmata salakuld.

Silksolk

Ühtäkki on mets täis sidistamist, tihased ja puukoristajad võivad sulle pohlametsas pähe istuda, need on Põhjala metsikutest laantest tulnud rändeparved, kes pole inimest näinud, kelle siirus võiks olla eeskujuks ka inimestele „seni kuni sina mulle kurja ei tee, seni ongi maailm tasakaalus“. Et on rändeaeg, seda märkan ka arvutiaknast välja vaadates, mu rõdul konutavad aegajalt pisikesed, hallid, aga särasilmsed linavästrikud. Kadunud on lindude jooginõus suplevad kivitäksid. Ja kas panete tähele, et on saabunud linnuvaikus. Ainsam, kes püüab hetkelisel päikesekiirel laulu üles võtta on silksolk – väike-lehelind. Punarindki ainult tiksub põõsa all viimaseid punaseid sõstraid napsates.

Vapsikumõmin

Kõige kandvamad kaaslased on meile praegu herilased, neid on igal pool. Putukamees Urmas Tartes ütleb, et ka tema kõhutunne ütleb, et herilasi on tänavu rohkem, kui mullu, aga see sõltuvat ikka sellest, kui lähedal on herilasepesa. Ja millal nad pesast välja löödud on. Tänavu tundub olevat rohkem neid liike, kel pesa oksa külge riputatud, tavaliselt nad nii ei tee, sest muidu on herilaseviule lihtne saak. Vapsikud istuvad veel pesas ja nurruvad vaiksel öös. Ju ei ole veel pulmalendu toimunud ja aeg pesa hüljata.

Täiskuu muutusepaiste

Nädalavahetusel oli ka kõige vapustavam täiskuu, mida üle hulga aja kogesin. Oli põnev vaadata, kuidas nahkhiired veel enne pimenemist tiigi kohal tantsisid. Ja kuidas siis äkki täiesti pimedaks läks, siis ilmusid taevasse esimesed tähed, mõned satelliidid vurisesid üle idataeva ja kuidas äkki kagukaares suur valgusvihk kaskede vahelt taevasse heideti. Nii nagu kerkiks saiataigen, sai sellest äkki kuldne kuukukkel, millel põnevad trummijoonised, ka trummi lüüa sellele kuule oli hoopis salapärasem. Ja kui kuumõõk üle allika jooksis, siis tundus ka saunasuplus selles kuukullas eriline ja väestav. Ja äkki kadusid tähed! Kadusid selle võimsa kuu valgusesse, heinamaa oli lummavalt valge, nagu talvel paksus lumevaibas. Need kes nägid, need tundsid muutust oma südames, loodame, et muutus tuleb ka maailmas, et orgaanilised inimesed saaksid edasi eksisteerida.

LASTELE

Ilmamäng: Pihlakapüss

Puhkpüssi tegemiseks piisab ükskõik-mis taimsest torust – praegusel aastaajal heinputk või rabarberi õievars, peaasi, et oleks toru, millest kõige suurem pihlakamari läbi mahub. Ja kindlasti tuleks enne selgeks teha, et tegemist ei ole mürk-, karu- või surmputkega. Heinputke sõlmekohtade ümber on punakas-lillakas leht. Ja siis paar kobarat pihlakaid tasku ning märklaud seinale... kes saab rohkem punkte? Mõne pihlakamarja võib karastuseks ka katki närida ja ära süüa.