/nginx/o/2020/12/02/13507941t1h9453.jpg)
/nginx/o/2021/08/18/13999906t1ha113.jpg)
Augusti esimesel nädalal tuuritas viieliikmeline žürii mööda Eestit, et leida tänavune parim talu. Kolme päeva jooksul külastati kaheksat talu kuues maakonnas ja nähti väga eriilmelisi talusid.
Suur ülevaade: kes kandideerivad parima talu tiitlile?
Leidus loomapidajaid, teraviljakasvatajaid, lambapiima tootjaid ja väärindajaid, kasemahlatootjaid, köögiviljakasvatajaid. Maa Elu osales žürii töös, anname igast talust lühiülevaate. Rohkem pilte talude kohta näete meie digilehest.
Parimat talu valitakse Eestis juba 28. aastat ning need selgitatakse välja kolmes kategoorias: parim alternatiivtalu, noortalunik ja tootmistalu ning lisaks kuulutatakse välja üldvõitja.
Žürii: Gelis Pihelgas (Taluliit), Karolin Lillemäe (Maaeluministeerium), Teele Üprus (Maa Elu), Lii Sammler (Maaleht) ja Madis Reinup (Maaelu Edendamise Sihtasutus). Parimad talud kuulutatakse välja sügisel toimuval talunike tänuüritusel.
Hõbemäel tervitavad haruldaselt sõbralikud loomad
/nginx/o/2021/08/18/13999908t1h9063.jpg)
„Mää,” tervitab meid Kanepi vallas Hõbemäe talus esimesena Poisu nime kandev lammas. Ja mitte läbi tara, vaid külalisi nuuskides, nagu tavaliselt koerad teevad.
Just sellised kõik Hõbemäe talu loomad ongi: hobune tuleb koplis sind ise kallistama, veis lubab karjamaal end paitada ja kanad poseerivad külalise nina all. Loomapidamisega alustati neli aastat tagasi.
Perenaine Sigrid Luige on napilt üle 30 aasta vana, ent tema käe all kasvavad talus neli hobust, kolm kassi, koer, üheksa parti, kaks lammast, 17 lihaveist ja üle 200 kana. Muide, loomad kolisid 2017. aastal tallu pool aastat enne pererahvast, kel linnas elamisest isu täis sai ja kes maa poole vaatma hakkas.
Luige on loomadega kokku puutunud üle 20 aasta – kümneaastaselt nõudis ta end emaga lehmalauta kaasa ning nüüdseks on naisel ette näidata magistrikraad loomakasvatuses.
Hobuseid on talus neli, neist kaks isiklikud. Endise võistlussportlasena on perenaine ratsutamistreener, igakuiselt käib trennis 5–6 last. „Üks tüdruk sai äsja rohelise kaardi, temaga saab nüüd võistlemas käima hakata,” oli Luige uhke.
Lihaveised on Hõbemäel šarolee tõugu, perenaise kirjeldusel suudavad nood nõudlikel maadel hästi hakkama saada. Küll aga tahab ta veiste arvu vähendada 5–10 peale, et oleks vähem heina teha. 2019. aastal soetas ta noortaluniku toetuse abil omale küll vajalikku tehnikat, ent kõike üksi tehes jääb ajast siiski puudu.
Talu 200 mahekana muneb praegu umbes 12 karpi mahemune päevas, munad on viit eri värvi. Kliendid on suurematest linnadest, peamiselt Tartust. Aga kaupa viiakse ka Tallinnasse ja Pärnusse, kui sinnapoole asja on – Luige mees käib töö tõttu pealinnas, nii saab asju ühildada.
Kasemahlatootjad tulevad turule ainulaadse veiniga
/nginx/o/2021/08/18/13999911t1h1d47.jpg)
Kuus aastat tagasi tulid Rain Komlev ja Birgit Lõhmus-Komleva mõttele hakata maitselisanditega kasemahlajooke pudelisse villima. Mõeldud-tehtud, esimene jook valmis 2016. aastal.
BirchLagooni mahlajooke on praegu viie maitsega, sõstrast glögini ja mündist kanepini.
Elva vallas Hellenurme kandis tegutsev Vahemetsa talu on Raini lapsepõlvekodu, kuhu tema kolis kaksteist aastat tagasi, Birgitil on talus seitsmes suvi. Aasta tagasi alustati tootmisega Hellenurme mõisa keldrikorrusel, mida nad vallalt rendivad. Senimaani valmisid mahlajoogid kodus. Mõisas nokitsevad nad paralleelselt tootmisega ka ehitustöid teha, et valmis saada kääritus- ja laagerdusruumid. Aja jooksul on mõlemad Olustveres joogitehnoloogia erialal tarkust juurde omandanud.
Tänavu kevadel kogutud kümnest tonnist kasemahlast tehti üheksa veiniks, sest kohe-kohe tuleb turule nende uusim jook, kasemahlavein. Vaid mõned load on veel oodata.
Mahla kogutakse Hellenurme lähedal asuvast kasemetsast, korjeala on umbes neli hektarit ning puude vahel lookleb mitu kilomeetrit kogumisliini. Korjeaeg on lühike, kevadel kolm nädalat, täpne aeg sõltub ilmast.
Jõeääre talu köögiviljapõld võtab silme ees kirjuks
/nginx/o/2021/08/18/13999909t1hc115.jpg)
Järvamaal Türi ja Paide vahel asuvasse Jõeääre tallu sisse sõites ei aimagi, et tegemist on tootmistaluga – viimse detailini sätitud aed paneb arvama, et tegu on hoopis maastikuarhitekti koduga.
Ent pererahvas Urmas ja Laivi Laks on talusse pannud kogu hinge. Kuigi ametlikult hakkasid nad talu pidama 1999. aastal, kasvatati kartulit ja peeti loomi juba varem. Saaki müüdi turul ja nii see pall peremehe sõnul veerema hakkas.
Praegu kasvatatakse 4,7 hektaril kartulit ja ligemale kahel hektaril köögivilju. Köögiviljapõllult leiab kõike, mille peale tulla annab, nuikapsast kõrvitsani ja sibulast peedini.
Ent algus oli keeruline. Kogu talupidamine on Lakside endi käe all üles ehitatud. Nüüd äri toimib ja kahekesi majandavad Laksid talu ära. On lootus, et üks poegadest võtab talu üle. Abiks käivad mõlemad nii palju, kui saavad.
Aastaring algab Jõeääre talus veebruari lõpus, kui algab taimekasvatus. Mai algusest kuni jaanipäevani ongi põhirõhk taimemüügil, saab nii lille- kui ka köögiviljataimi. Pärast jaanipäeva läheb lahti saaduste müük. Müük käib Paide turul, Türi OTTis ja oma kodus. Sellest piisab talu toimetulekuks.
Ehkki tegemist on iga päev ja palju, hoiavad Laksid koduümbruse ja põllud umbrohust puhtana.
Päris mahe Jõeääre talu toodang ei ole, ent taimekaitset pannakse nii vähe kui võimalik. „Kasvatame köögivilju nii, et ise ka sööme oma põllult,” sõnas peremees Urmas.
Naised saavad viljakasvatamisega hakkama kui möödaminnes
/nginx/o/2021/08/18/13999910t1hf447.jpg)
Indriko talu naisperega esimest korda kohtudes võid leida end kui teisest reaalsusest. Sellest, kus naised teevad meeste töid ja saavad kõigega hakkama. Ometigi on just see teravilja kasvatava Indriko talu argipäev, sest põhilised toimetused teeb naispere ise.
Pärast pereisa ootamatut lahkumist paar aastat tagasi otsustas perenaine Aivi Viies koos tütardega talupidamist jätkata. Aivi oli talu koos mehega üles ehitanud – sovhoosiaja lõppedes osteti maad ja hakati toimetama. Peretütar Pille, kes praegu noortalunikuna ametis, sündis peaaegu traktoriroolis. „Kaks päeva enne sünnitust sain veel traktoriloa tehtud,” meenutas Aivi.
Nüüd ongi Pille peamine masinajuht, kes meiegi külaskäigul uue New Hollandi kombainiga põllult tuli, endal küüned moekalt lakitud ja ripsmed värvitud. Hüvasti stereotüüpidele, võiks Viiese pere naiste kohta öelda.
Kokku majandatakse koos naabritega 400 hektaril Pärnumaal, kasvatatakse nisu, otra, hernest. „Selle aasta kohta oli viljasaak väga hea,” tõi Pille välja.
Talus elab koos neli põlvkonda: Aivi ema, Aivi, tütred Pille ja Kadi koos elukaaslastega ning nende lapsed. Pesamuna Margit käib koolis, ent on igati talus abiks. Pille on Olustveres taimekasvatust õppinud ning sama õpib praegu Kadi, kel on unistus talu juures mahedaid maitsetaimi kasvatama hakata.
Naiste ellusuhtumine on niivõrd humoorikas ja positiivne, et seda särtsu jagub tükiks ajaks külalistelegi. Külalisi tallu jagub, sest kõik võetakse vastu. Peretütar Margit, keda parasjagu kodus polnud, kirjutas parima talu valijatele kirja, kus seisis muu hulgas: „Soovin vastata Teid piinavale küsimusele, et miks meie talu ei osalenud avatud talude päeval. Seda seepärast, et meie talu on avatud iga päev, 365 või 366 päeva aastas.”
Alpakafarmi igal asukal on nimi
/nginx/o/2021/08/18/13999906t1ha113.jpg)
Lisaks 70 alpakale tervitab Pärnumaal asuvas Alpakafarmis külalisi sama palju teisi loomi: laamad, kitsed, lambad, küülikud ja isegi känguru.
Kümme aastat tagasi ostis norralane Kai Ødegårdstuen Kännu talu, et inimestele öömaja pakkuda. Majaga kaasnes neli hektarit maad. Koos elukaaslase, Pärnust pärit Kaja Varmisoniga mõeldi, mida maaga teha ja millega inimesi kohale meelitada. Kuna midagi tavalist ei tahetud, jõuti alpakade juurde. End käidi koolitamas Inglismaal, kust ka esimesed loomad toodi.
2015. aastal ostsid Kaja ja Kai ka naabertalu ja said maad juurde – praegu käibki just sel alal külastajate põhiline liikumine.
Kõiki oma 140 looma teab pererahvas nimepidi. Tegemist on palju ja selle aasta augusti alguseks oli Alpakafarmi külastanud 18 000 inimest, seepärast on suviti tööl kohalikud noored, kes aitavad külastajaid vastu võtta ja farmitöid teha.
Kaja ja Kai ka müüvad alpakasid, aga valivad hoolikalt, kellele müüa ja kuhu loomad lähevad. „Alpaka on tundlik loom, sõpru lahutada ei tohi,” sõnas Kaja ja lisas, et see võib loomale saatuslikuks saada.
Alpakasid pügatakse korra aastas ja seda teeb Kaja ise, talitaja on abiks. Villa kvaliteet sõltub söögist, seetõttu ei tohi külastajad loomi oma toiduga toita. On võimalus osta topsike porgandit, mida siis loomadele pakkuda.
Varem ketras Kaja villa ise, ent viimased neli aastat laseb ta seda teha Muru Villavabrikus. Ent kohalik vill on poole kallim kui Peruust toodu. Kui viimase kilo maksab 120, siis kodumaise hind on 240 eurot.
Vanaema meenutused viisid kanepikasvatuseni
/nginx/o/2021/08/18/13999907t1he50d.jpg)
Valgamaal Puka alevikus tegutseb üks isemoodi alternatiivtalu. Peale vaadates oleks tegu justkui tavalise elumajaga, ent tegelikult tegutseb selles hoopis väike pereettevõte Tarmere, kes toodab mahedaid kanepi- ja tatratooteid.
Noor perenaine Mari-Liis Hendrikson kasvatab seitsmel hektaril rendipinnal nii kanepit, tatart kui ka kinoad. Esimene kanep sai külvatud 2016. aastal, kinoaga katsetati eelmisel aastal esimest korda.
Enne taimekasvatusega alustamist elas ja töötas Hendrikson kümme aastat välismaal, ent igatses kodumaise rahu ja vaikuse järele. Mõeldes, millega tegelema hakata, meenusid vanaema lapsepõlvemeenutused, tookord kasvatati kanepit, millest tehti nööri ja mida ka söödi. „Tundus huvitav ja hakkasin uurima,” rääkis naine.
Esiti oli plaan lihtsalt kanepit kasvatada ja seda kokkuostu müüa, aga selgus, et see plaan ei toimi. Nii hakati taimi väärindama.
Praegu teeb Tarmere mitmeid kanepi- ja tatratooteid: jahusid, helbeid, tangusid, seemneid, patju ja ka kosmeetikat.
Kuna põllud on eemal ja ka masinad puuduvad, sest Hendrikson ostab harimisteenuse sisse, on Pukas asuva maja taha rajatud väike demopõld, kus kõik kasvatatavad sordid näha. Kinoa hakkas naisele huvi pakkuma Mehhikos ja taimekasvatusega tegeledes leidis ta Taani teadlaste sordi, mis sobib ka külma kliimasse. Nüüd katsetab naine sellega.
Hoones sees on aga tootmisruumid, lisaks suur tatrakoorimise masin, millega nad huvilistele teenustki osutavad.
Olustveres taimekasvatust õppinud Hendriksonile on abiks ema ja vahel ka ema abikaasa. Oma tooteid müüb ta ise OTTidel, laatadel, e-poes ja mõnes talupoes. „Usun, et inimene tahab näha, kust toit tuleb ja kes seda teeb,” leidis naine.
Viinamärdi töötleb kogu oma lambapiima ise
/nginx/o/2021/08/18/13999912t1h30cd.jpg)
Viinamärdi talu lakooni tõugu lambad tegid hommikuse toidukorra eel päris korralikku lärmi – eks ajab ju häälitsema, kui näed, et toit tuleb, aga veel ei saa.
Nõo vallas asuvas talus kasvab 150 lammast, kelle piimast teeb itaallasest peremees Denis Pretto koos kahe töölisega sealsamas tootmishoones iga päev lambapiimatooteid, peamiselt juustusid ja jogurteid.
Pretto tutvus kümme aastat tagasi Tartus õppides Annemari Polikarpusega. Peagi hakati Tartumaale maamaja otsima ja leitigi vana talukoht. Et mõlemal oli huvi põllumajandustootmise vastu, otsustati majast mõnesaja meetri kaugusele tootmishoone rajada. Toetusi kahjuks ei saadud, kõik ehitati ise. „Suure laenuga,” täpsustas Pretto, kuid 2018. sügisel sai hoone valmis.
Nüüd on hoone ühes osas lambalaut ja teises tootmine. 150 lammast on jagatud viide gruppi, kellest 60 annab piima. Lammas annab piima 4–6 kuud ja sedasi grupiti toimetades jagub toorainet aasta ringi. Keskmiselt annab lammas päevas 2,5 liitrit piima. Kogu tooraine tuleb ümber töödelda, sest lambapiima vastu eestlasel huvi ei ole. Mõne toote jaoks ostetakse Tartumaalt lehmapiima lisaks.
Talu valduses on piisavalt rohumaad, kust Pretto ise lammastele heina teeb. „Tööajast 20% kulub loomadele, suurem osa tööst on ikka tootmises,” rääkis mees. Ta lisas naljatades, et kuigi lisaks talle on tööl kaks inimest, on töökohti kokku neli, sest ta ise töötab kahe eest.
Suuri laienemisplaane Viinamärdi talul ei ole, üksnes oma poest tuntakse veel puudust. Sealt saaksid möödasõitjad talu toodangut osta ja maiustada itaaliapärase gelato’ga, mida Pretto aasta tagasi valmistama hakkas.
Uustla talu maakarja piimast valmis saaremaine grilljuust
/nginx/o/2021/08/18/13999913t1h8b18.jpg)
Saaremaal Uustla talus tervitab saabujaid tõeline maaeluidüll – mees ja naine laste, koera ja lehmakarjaga. Nemad on Margit Lepp ja Siim Sooäär oma kuueaastase tütre ja paarinädalase pojaga.
Siim võttis kaheksa aastat tagasi emalt talupidamise üle ning noored jätkavad nüüd ema 1990ndatel alustatud missiooni – talus kasvab Eesti maakarja ohustatud tõug, 19 lüpsilehma ja 20 noorlooma. Kohe algul oli noortel mõte, et senise ainult ühistusse müümise asemel soovivad nad ise piima väärindada. Läks aega, aga kevadel said nad oma väikeses juustukojas valmis grilljuustu.
Kuna väiketootjal on tooteid saarelt mandrile keeruline transportida, müüakse esiti grilljuustu vaid Saaremaa restoranides ja talupoodides. See saab kiirelt, kahe päevaga valmis. „Aga eks talveks peab midagi muud välja mõtlema,” vihjas Siim.
Kogu piima nad veel ise ära ei väärinda, umbes pool läheb siiski ühistule müügiks.
Noortel on mõte arendada ka tõuloomamüüki, kuna Eestis sellega väga ei tegeleta.
Talus on kaks töötajat, loomatalitaja ja juustumeister. Üldiselt on talus tööjaotus selline, et Margiti rida on loomad ja juust, Siimul põllud ning kõrvalmajas ema on ka nõu ja jõuga abiks.