/nginx/o/2021/08/18/13999859t1hb05f.jpg)
Järgnevalt lühiülevaade orgaanilise väetise, mineraal- ja lubiväetiste kasutamise kohta põllumajandussaaduste tootmisel, toetudes Statistikaameti andmebaasile.
Ülevaade sõnniku, mineraal- ja lubiväetiste kasutamisest
Joonistelt on näha suurt erinevust sõnniku ja mineraalväetiste toitainete bilansis ja pinnaühikule jaotumises.
/nginx/o/2021/08/18/14000848t1he64b.png)
Sõnnikuga väetatav pind on viimase kolme aasta jooksul mõnevõrra suurenenud ja moodustab kogu väetatavast pinnast umbes neljandiku. Orgaanilise väetisega seotud toitainete osatähtsus taimetoitainete kogubilansis oli 2020. aastal järgmine: lämmastik 34,2%, fosfor 50,7% ja kaalium 64,8%. Orgaanilise väetise toitainete (NPK) kogusumma on viimasel kolmel aastal tasapisi vähenenud, mineraalväetiste osatähtsus aga suurenenud, eriti lämmastikväetiste kasutus.
Toitainete jaotumisel pinnaühikule selgub, et orgaanilise väetise kogused pinnaühikule on küll aja jooksul vähenenud ja väetatav pind suurenenud, kuid selle suuna jätkamiseks tuleb veel pingutada, et fosforikogus hektarile ei ületaks 25 kg/ha aastas (vastavalt veeseadusele).
Andmebaasist saadav väetiste kasutamise ülevaade jääb kahjuks üsna ähmaseks. 2020. aastal oli kasutatav põllumaa kasvupind 694 394 ha, orgaanilist ja mineraalväetist sai kokku 623 452 ha, seega vahe 71 000 ha, mis on küsitav. Võimalik, et see ala kuulub sõnnikuga väetamise kahe-kolmeaastasse rotatsiooni. Lisaks tekitab küsimusi asjaolu, et söödatootmiseks kasutatakse 250 000 ha püsirohumaid, mida on tõenäoliselt samuti vähemalt osaliselt sõnnikuga väetatud.
Mis on tegelikkus?
Sõnnikukasutusel tuleb üle vaadata veeseaduse nõue: „Haritavale maale sõnnikuga antava fosfori kogust võib vajaduse korral suurendada või vähendada arvestusega, et jooksva viie aasta keskmisena antud fosfori kogus ei ületa 25 kg hektari kohta.” Eriti tarvilik on seda jälgida vedelsõnnikut kasutades. Vedelsõnniku kogus on suurenenud 1,5 miljonilt tonnilt (2012) 4,5 miljoni tonnini aastas (2020), seega kolm korda viimase üheksa aastaga. Fosforit on peetud väheliikuvaks, kuid andmed näitavad, et teatud piiri ületamisel muutub ka fosfor mullas liikuvaks. Orgaanilise aine suurem kontsentratsioon mullas tekitab olukorra, kus mullalahuses olev fosfor ei leia vaba pinda mulla mineraalide pinnale kinnitumiseks ja leostub kergesti. Mida rohkem sisaldab mullalahus fosforit, seda suurem on reostusoht.
/nginx/o/2021/08/18/14000854t1h8c13.png)
Põldude lupjamise osas ei ole viimasel kolmel aastal edenemist märgata, tase püsib orienteeruvalt 70 000 tonni piires. Tegelik vajadus on praegusest 3 kuni 4 korda suurem. Kuigi andmed näitavad lupja rohkem kui 3 t/ha, siis CaCO3-na on seda vaid 2,4 t/ha, sest lupjamiseks kasutatakse tuhkasid, mille neutraliseerimisvõime on lubjakivist palju väiksem.
Tuha eelis on hea reaktiivsus (toimivad kiiresti), kuid väävlisisaldus on suur. Kui väävlisisaldus on rohkem kui 32–43 kg/t, mõjutab see negatiivselt mulda ja põhjavett. Kahjuks on ka põlevkivituhkade (v.a tsüklontuhk) neutraliseerimisvõime ainult umbes 60%, millele lisandub suurem transpordikulu nii mahult kui ka distantsilt.
Sellest tulenevalt pole otstarbekas hoolimata süsinikuneutraalsuse liikumise tähtsusest pöörata muldade lupjamisel põhitähelepanu tuhkadele, vaid kasutada neid 1-2 t/ha aastas, ülejäänud vajadus katta teiste, sobivate lubjaliikidega. Küll aga seovad lubjatud mullal jõudsamalt kasvavad taimed suurema saagiga rohkem süsinikku. Lubjakivi (sõelmed, tolm) kasutati viimase kolme aasta keskmisena 26 000 ja põlevkivituhka 22 000 tonni aastas. Kaltsium mullas on oluline mullaviljakuse kindlustaja.
Vilja alt vabanevatel põldudel on õige aeg taas alustada lupjamisega ja leida võimalus teha seda suuremas mahus kui mullu. Eeltoodut arvestades on puhtama ja tervema keskkonna nimel soovitatav veelgi enam sõnniku laotamist hajutada ja lubja laotamist suurendada.