Nägus käoking peidab endas surma

Sinist käokinga kasvatatakse üsna sageli aiataimena. Foto: Shutterstock

Surmavalt mürgist käokinga on Eestis kutsutud ka aidameheks: miskipärast istutati teda enamasti aida lähedusse. Käokinga on hüütud silleriks, sest ta juurel on selleri kuju. Aga ka tuiks on teda nimetatud – õie sarnasuse tõttu tuviga.

Ent tui, vaga linnuke, ei passi kuidagi kokku ohtliku mürgisusega, mida taim sisaldab. Vanad kreeklased ja roomlased tundsid käokinga hästi ja nimetasid selle mahla nõiamürgiks. Roomlased kasutasid seda kurjategijate surmanuhtluse täideviimiseks, kreeklased võidsid sellega nooleotsi, kui hundijahile siirdusid.

Saksa ajaloolane, Trieri ülikooli professor Christoph ­Schaefer on viidanud, et Kleopatra tappis end mürgikokteiliga, milles sisaldus käoking.

„Säilitamaks oma müütilist kuulsust, soovis Kleopatra surmaski kauniks jääda,” ütles professor. „Tõenäoliselt võttis ta sisse segu oopiumist, surmaputkest ja käokingast. Toona oli see tuntud kokteil, mis tagas valutu surma vaid paari tunniga.”

Indias oli taim aga omamoodi valedetektor: seda kasutati süü tõestamiseks. Kes käokingaleotist joonuna ellu jäi, see süüdi ei olnud.

Teise maailmasõja ajal loonud saksa teadlased käokingamürgiga kuule, mis põhjustasid kohutavaid kannatusi.

Ka krimikirjanikud on oma teostes käokinga mõrvarelvana kasutanud. Ellis Petersi raamatus „Käoking” näiteks mürgitatakse mõisaomanik ta enda pruulitud käokingaõliga, Indrek Hargla loos „Sõstar ja käoking” saadeti maaomanik Sulev teise ilma käokingaga segatud mõduga.

Harry Potter sai juba esimeses nõiajookide tunnis teadmisi käokingast, kui professor Severus Snape teatas, et käoking ja tormikübar on üks ja seesama taim, mida nimetatakse ka akoniitumiks.

Sihvakad ohtlikud iludused

Ent need lood ei summuta siiski lille ilu. Kollane käoking on väga haruldane taim ja meil kaitsealune. Sinisest käokingast eristab teda peamiselt vaid õievärv. Taime kasvukõrgus jääb 1–1,5 meetri piiresse, harva kasvab ta kahemeetriseks. Oma kauneid õisi näitab käoking kogu suve. Taime osad, eriti juured, sisaldavad väga mürgiseid aineid, peamiselt akonitiini.

Mürgine on kogu taim: lehed, õied, varred, seemned, kõige ohtlikumad neist on juured ja risoom.

Sinist käokinga võime harva näha kasvamas metsistunult: niisketel metsaservadel, võsastikes, salumetsas. Tema õied on tumelillad, peaaegu mustad, ja neid võib näha veel septembriski. Temagi on väga mürgine, inimesele on peetud surmavaks annuseks 2–4 grammi juuremugulaid või 3–6 tuhandikgrammi puhast käokinga mürki.

Mürgistus ilmneb juba mõni minut pärast taime söömist. Mürgid toimivad ärritavalt kesknärvisüsteemile ja hingamisteedele ning võivad põhjustada lämbumissurma. Suu ja kurk muutuvad tuimaks, tekivad iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus, tuimaks võib muutuda kogu keha. Arstidel õnnestub inimest käokingamürgistusest harva päästa. Surma põhjuseks saab südame- või hingamislihaste liikumatuks muutumine.

Ohtlik on juba käokinga palja käega murdmine: mürk imendub väga ruttu läbi naha.

Kummalisel kombel leidub eesti vanarahvaõpetuste seas kirje, kus halvatuse vastu on soovitatud anda haigele käokingajuure teed. Seda nõuannet kuulda võtma ei peaks.

Kommentaar

Urmas Laansoo Foto: Erakogu

Urmas Laansoo

Tallinna Botaanikaaia botaanik

Käokinga perekonda kuulub 318 liiki peamiselt mitmeaastaseid rohttaimi, ent on ka lühiealisi ja üheaastaseid liike. Looduslikult kasvavad käokingad Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Tuntakse valgete, roosade ja mitmevärviliste õitega sorte, on ka ronivate vartega liike.

Käokinga kasvatamisest peaks väikelastega peredes loobuma või taime kasvukoha tarastama. Kaunite õite tõttu on käoking mürgisusest hoolimata populaarne aiataim. Mahajäetud taluaedades kasvab käoking veel aastakümneid pärast inimtegevuse lakkamist.

Eestis kasvab looduslikult ainult Viljandimaal kaitsealune kollane käoking. Siniste ja valgete õitega kirju käoking kasvab Kesk- ja Kagu-Euroopas ning Ukrainas. Tema metsistub Eestis harva, kuid teda kasvatatakse üsna sageli aiataimena.

Käokingi on rahvameditsiinis kasutatud, kuid ohtlikkuse tõttu ei maksa neid omapäi tarvitada. Surm mürgiste taimede tõttu on piinarikas. Kokkupuude terve taimega vaevusi ei põhjusta, kuid kui taime muljumisel, vigastamisel või lõikamisel väljaimmitsev mahl satub nahale, tuleb kahjustunud kohta rohke veega pesta. Taime eksikombel söömisel on elu päästmiseks vaja kiiret arstiabi.