Käsitöötalu peremees hakkas gurmeeõhtuid korraldama

Peremees Ergo-Hart Västriku kirest on välja kasvanud Turgi talu gurmeeõhtusöögid. Foto: Tiit Efert

Pärimushuvilised Ergo-Hart ja Veinika Västrik peavad Peipsi-äärses Torila külas Turgi käsitöö- ja tervisetalu, kus korraldavad sõprade utsitamisel sündinud kangakudumislaagreid ja üdini tervislikke gurmeeõhtusööke.

Kummalgi pole Peipsi kandiga pistmist olnud. Veinika on üles kasvanud Paides, Ergo Tallinnas. Neid ühendasid mälestused maal elanud vanavanematest, kelle juures said suved ja koolivaheajad veedetud. Lapsepõlves oli selge, mis on vikat ja mis on hang. „Maale kolimine oli justkui naasmine lapsepõlve,” lausus Veinika. Maakodu üks soetamise põhjus oli soov pakkuda lastele ja tulevastele lastelastele maal elamise kogemust. „Mina tahan ka olla hea maavanaema,” kinnitas Veinika.

Ergo on juba 1994. aastast töötanud teadusasutustes folkloristina ja on veel praegugi Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudis osakoormusega lektor. Veinika on varem õpetanud Kõrgemas Kunstikoolis Pallas tekstiilitudengitele kangakudumist. Ka Ergo on akadeemilisest maailmast väljumas. See, mis maal toimub, on tema jaoks palju köitvam.

Sõprade mõjul kudumis­laagreid korraldama

Juba ülikooliõpingute ajast koos olev pere elas Tartus korteris. Veinika unistas ikka maakodust ja kui hakkas lähenema 40. sünnipäev, tekkis perel võimalus soetada kinnisvara. Algselt oli eesmärk soetada maakodu maksimaalselt 30 kilomeetri raadiuses Tartust. Juhuste läbi satuti aga Turgi tallu, Tartust ligemale 50 kilomeetri kaugusele.

„Siin oli kõik olemas,” lausus Veinika. Ta soovis, et oleks aed, suured õunapuud ja kohe sees elamist võimaldav elumaja. Peale selle pidi olema ruumi kangastelgedele ja kõikidele tulevastele lastelastele. Talukoha juures pidi olema ka metsa, kus saaks ise küttepuid teha. Põlispuud pidid samuti olema. „Neid ei saa ka suure raha eest,” lausus Veinika.

Turgi talu on kuue aastaga läbi teinud korraliku muutumise. Foto: Tiit Efert

Turgi talu rehemaja kambrite osa oli heas seisus, kui Veinika 2014. aasta kevadel linnulaulu saatel esimest korda kohta vaatamas käis. Aga hoone rehealuse osa katus oli läbi, 2000. aasta metsikut rahesadu meenutasid augud. Sellest hoolimata oli suveks talukoht nende oma. Kuue aastaga on hoonete katused korda tehtud ja majja vesi toodud. Nüüd nii hubane rehealune ja talu süda sai põranda alles läinud aastal, kui vanem tütar pidas seal pulmi. „Jupikaupa oleme siin korda teinud,” lausus Ergo. Alguses oli elu ikka paralleelselt nii linnas kui maal. Lapsed olid väiksemad ja käisid linnas koolis. Vaba aega üritati aga nii palju kui võimalik maal veeta.

Veinika korraldas Tartus kunstikooli juures kangastelgedel kudumise kursusi ja tal oli oma fänniklubi, kes teadis, et tal on maakodu. Tuli jutuks, et ta võiks suviti kursusi ka maal teha. Veinikale tundus, et see käib üle jõu. Aga huvilised jätkasid mõjutamist ja selgitasid, et ei pea ju nii suurelt ette võtma.

Perenaine Veinika Västrik korraldab talus kangakudumislaagreid. Foto: Tiit Efert

„Öeldi, et sul on avarad toad ja lisaks aidahoone,” rääkis Veinika murdumishetkest kuus aastat tagasi. Aitadesse viidi voodid ja laenutatud kangasteljed toodi Tartust järelkäruga kohale ning paigutati eluruumidesse. Pere ise kolis aida­lakka, kus on veedetud kõik suved. „Ühe laagri kuulutasin välja, kahe tunniga registreerus kaheksa huvilist,” lausus Veinika. Ülejäänud jäid järjekorda, neile tuli ka laager korraldada. Kokku oli esimesel suvel kolm laagrit.

Läbi juhuse süüa tegema

Laagrid on kolme- või neljapäevased. Jääb ka aega rahulikult süüa, hingata ja ujumas käia. Paljud kudujad käivad laagris igal aastal. On neid, kes tulevad uusi tehnikaid õppima, aga ka neid, kel eesmärk endale lihtne vaip kududa.

Veinikal kursuslastele söögitegemiseks aega ei olnud, süüa tegi naaberkülast kutsutud proua. Kui Veinika hakkas kursusi korraldama ka sügisel, ei saanud abiline enam tulla ja nii võttis Ergo toidu valmistamise enda peale. Alustas lihtsamate toitudega, mille valmistamisega ta end kindlalt tundis. „Ma ei olnud siis veel eriline kokandusentusiast,” sõnas ta. Aga kursusel osalejatele tema toidud maitsesid. Positiivne tagasiside oli Ergole oluline, see innustas teda uusi retsepte proovima ja enda sõnul toidutegemisega kapist välja tulema. Nüüdseks on tema kirest välja kasvanud Turgi talu gurmeeõhtusöögid, käsitöökursusi kutsutakse aga kudumisgurmeeks.

Piirangud sundisid olema loov

Ergo sõnul tekkis gurmeeõhtusöökide idee sellest, et kevadel ei saanud piirangute tõttu korraldada Sibulatee kalapuhvetite päeva. Kui sibulateelised kogunesid arutlema, mida ja kuidas selle asemel teha, siis leiti, et võrgustiku liikmed võiksid hajutatult väiksematele gruppidele toitlustust pakkuda. Turgi pererahvas võttis ideest kinni ja otsustaski gurmeeõhtuid korraldama hakata.

Esimesel korral oli 12 kohta, teine kord juba 18. „Saime hakkama,” tunnistas Ergo rahulolevalt. Juuli lõpuks oli gurmeeõhtusöögil külalisi juba 22. Kui algselt oli plaanis õhtusööke korraldada vaid juunis ja juulis, siis suure huvi tõttu jätkuvad need augustiski.

Kõiki roogasid ühendab tervislikkus ja laktoosi ning gluteeni puudumine. Samuti pole lisatud suhkrut. Ergo sõnul püüab ta õhtusöökidega tõestada, et ka nii on võimalik maitsvalt süüa teha.

Tänavustel gurmeeõhtusöökidel pakub ta rohelist smuutit, kõrvitsapüreesuppi, praetud koha, lillkapsariisi türgi ubade ja rohelise salatiga ning toortorti. Järgmiseks aastaks peab ta aga midagi uut välja mõtlema, sest kindlasti on neid, kes soovivad uuesti tulla ja siis otsivad ka uusi maitseelamusi.

Niipalju kui võimalik kasutatakse kohalikku toorainet. Kurk, tomat ja mesi tulevad oma külast. Igas roas on ka midagi oma aiast. Idee on rohkem ise kasvatada, aga see nõuab pühendumist ja aega, mida praegu napib.

Turgi pererahvas tegi toitumises kannapöörde poolteist aastat tagasi, kui läbiti WildFiti toitumisprogramm. Ergo sõnul on tegemist eluviisiga, mis on toonud pikaajalisi positiivseid muutusi nii tervises kui ka pereelus. „Pidime omandama uued rutiinid, loobuma paljudest harjumuspärastest asjadest ja teineteise toetamine mõjus meie pereelule hästi,” selgitas Ergo.

Kui nad varem osalesid Sibulatee puhvetite päeval, oli nende puhveti märksõnaks „Koo ja kosu”. Pakuti traditsioonilisi kosutavaid roogasid, nagu kamavahtu ja sibulapirukaid. Läinud aastal oli aga avatud juba tervisepuhvet.

Suvegurmee õhtusöögi formaat sobib pererahvale suurepäraselt. Külaliste arv on teada ja toorainet ning aega saab rahulikult planeerida. Kui aga kursusi ja õhtusööke ei toimu, pakub Turgi talu niisamagi a­idamajutust ning üürib rehealust välja.