Anname aru: potitomat väärib kasvatamist
5. august 2021, 00:00
Maa Elu pere pani naistepäeva paiku oma kodudes mulda potitomatite seemned, kahele meist on see esimest korda ise tomateid kasvatada, kuid rõõm on tõdeda, et tomatikasvatamine osutus lihtsaks ja me kõik saame juba poolest juulist omakasvatatud vilju süüa.
Kadri taimedel on nimed
Saage tuttavaks: Tuudur, Oskar, Epp ja väike Villu. Miks meie tomatitel on nimed? Aga miks mitte. Endal parem vahet teha, kuidas ühel või teisel taimel läheb. Ja nelja-aastase aedniku jaoks ka huvitavam, sest just tema oli see, kes aitas taimi ümber istutada, pidas järge, et neid kastetaks, ja rõõmustas iga uue arengu üle.
Pika kogemuse lühike kokkuvõte: tomatite pärast seda korteris uuesti ette ei võtaks, sest neid saab ämma kasvuhoonest hulgi, aga seda rõõmu, mis pesamunal esimesest OMA punasest tomatist oli, kuulis ilmselt kogu kortermaja.
„Ma lähen vaatan, kuidas Villu kasvanud on,” sõnas ta pea iga päev. Villu oli pesamuna eriline lemmik, sest esialgu ei saanud ta oma kasvuga kuidagi vedama, siis aga, kui teistel juba tomatid küljes, kasvas mühinal ja jõudis ka õitsemiseni.
Lätlaste sorti ‘Vilma’ julgen soovitada küll. Kui esimesest ehmatusest, et lehed kollaseks kippusid minema, ETKI teaduri Ingrid Benderi soovitusel taimi lämmastikurikka väetisega turgutades üle sain ja potte päikse eest varjutasin, polnud nendega suurt muret, eriti siis, kui taimed rõdule said. Kasvasid küll potitomati kohta pisut suuremaks, kui eeldasin, aga kannavad tõesti rikkalikult. Mis kogemustest puudus, selle kompenseeris vermikompostist tehtud toitevedelik, mida Riina juba kevadel soovitas ja mis oli ülihea avastus.
Juuli keskpaigas valmima hakanud tomatid on maitsvad. Mõtlen, et kuigi kirjade järgi valisin õige suurusega poti, oleks nad rõdul tahtnud ilmselt ikka suuremat kasvupinda. Vaatame siis, mis järgmisel kevadel korteris mulda saab.
Teele nakatus kasvatamispisikuga
Et ma suviti üsna vähe kodus kipun viibima, olen oma tomatitaimi vähe hellitada saanud, aga nad on siiski tublisti vastu pidanud ja meie pere suud ehtsa tomatimekiga täitnud.
Korra jõudsin ka ehmatada, kui napilt enne jaanipäeva esimeste valmivate tomatite põhja alt suure heleda laigu leidsin. Riina rahustas, et tegu pole haiguse, vaid hoopis liigse niiskusega. Et ma ei usu oma ülekastmise võimekusse, olid need tomatid ilmselt tihedalt lehtede vastas, sest ega ma esiti lehti ära murda taibanud. Seda tegi ämm, kes vahepeal paar nädalat taimede eest hoolitses. Pärast seda laigu muret ei esinenud.
Nüüd kipuvad ühe taime viljad lõhenema, aga süüa sobivad ikka. Ka kuivanud lehti olen usinasti eemaldanud ja kohati näevad meie rõdu tomatitaimed üsna rääbakad välja, sest kollakaid lehti muudkui tekib, aga viljad saavad kenasti valmis ja päris mõnus on hommikul võileiva peale värske tomat noppida. Neid saab küll ema või ämma kasvuhoonestki küllaga, aga mitte vahetult enne võileivale viilutamist.
Varem maitserohelist rõdul kasvatades olen kastmisele käega löönud, kui kodust eemal olemised pikemaks on veninud, kuid sel aastal tundsin esimest korda, et olen nende tomatitega nii palju vaeva näinud ja neid ma käest ei lase. Senini on õnnestunud (küll tänu tublidele abikastjatele) ja kõik neli taime elavad üsna õnnelikku elu – eks nad unista vahest tihedamast väetamisest, aga arvestades minu kui algaja kogemusega, on nad seda niigi hästi saanud.
Uusi kogemusi ja teadmisi pakkus esmalt aknalaual ja seejärel rõdul ‘Varto’ tomatite kasvatamine. Kipun arvama, et tahan järgmiselgi aastal oma teadmisi sel alal täiendada.
Riina segiaetud sordid
Kui Kadri ja Teele tomatitaimed kasvasid üsna suureks, siis minul õnnestus leida päris minitomat, mis sobiks suurepäraselt kasvama kasvõi köögi aknalauale.
Kevadel panin mulda kahe sordi seemned: ‘Maskotka’ ja ‘Aztek’. Kuna ma polnud ülimalt hoolas külvide äramärkimisel, ajasin ilmselt sordid segamini ja kuni viljade värvumiseni ‘Aztekiks’ peetu osutus siiski ‘Maskotkaks’. Hea, et üks sort kollane, teine punane, muidu jagaks siin kriitikat ‘Maskotkale’.
Tegelikult ei rõõmustanud mind just ülemäära hoopis kollaseviljaline ‘Aztek’. Püüan sorti välja vabandada, et ju siis oli liiga palav suvi tema jaoks. Või vajab see sort hooldamisel mõnd kavalat nippi, millest kõrval ilusasti kasvavad sordid ei hooli?
Taimed kasvasid küll ilusad, umbes 30 sentimeetri pikkuseks, aga viljusid pigem kehvasti. Ühe taime jätsin endale õue kasvama ja teise viisin korteris elavale emale. Korteris tuli taimele vaid kolm vilja, ju siis mõjus õitsemisaegne palavus viljumisele kehvasti. Seda ei saa pahaks panna, sest teatavasti muutuvad tomatiõied 32 kraadi juures steriilseks. Taim ise on ilus ja loodame, et läheb veel kord õitsema ja saab siis sügisel vilju. Õues kasvaval taimel on kümmekond vilja küljes, kuid värvunud need veel pole.
Seevastu ‘Maskotkad’ on sõna otseses mõttes viljade all lookas. Taimed ise on pisikesed, vaevu paarkümmend sentimeetrit, aga vilju lugesin pühapäeval ühe küljes 26 ja neid on saanud sellelt taimelt juba nädalapäevad suhu noppida. Kindlasti tuleb seda sorti toestada, minul jäi ühest toest väheks ja panin teisegi.
‘Maskotka’ oleks tõeline rõõmupomm lapsele kasvatamiseks, eriti soovitan seda korteris elavale perele. Viljad on umbes kirsisuurused ja kuigi maitselt leiab hoopis magusamaid sorte, on needki täiesti meeldivad.
Selle suve kogemuse põhjal kiidan väga eestlaste aretatud sorti ‘Terma’, mis on mõeldud just õues kasvatamiseks. Taim ei kasva kõrgeks ja kannab rohkelt keskmise suurusega vilju. Juuli lõpupäevadel olen ‘Termadelt’ kogunud hoopis suurema saagi kui kasvuhoones kasvavatelt sortidelt ‘Evelle’, ‘Tolstoi’ ja ‘Black Cherry’ kokku.