Jõevähk pakub ridamisi maitseelamusi

Vähk on kõige ehedam Eesti gurmeetoit. Foto: Tiit Efert

Nüüd, kui augustis on Eestis vähipüük taas lubatud, tasub vähist valmistada gurmeeroogasid. Kahjuks on olukord jõevähiga Eestis kehvemaks jäänud.

Kokandushuviline Tauno Laasik on uurinud vanu retseptiraamatuid. Ta täheldas: kui mõisaaegsetes raamatutes on kirjas, et võta vähitoidu valmistamiseks 200 või 400 vähki, siis enne teist maailmasõda olid numbrid juba langenud 40–50 vähile. Nõukogudeaegsed raamatud soovitavad võtta kümmekond vähki, aga tänapäevased numbrid on langenud viieni.

Põhiprobleemiks on Eestis olnud võõrliigid ja vähikatk, mille on ilmselt inimesed siia toonud sajand tagasi koos vähkidega. Kõige tuntum, signaalvähk, ei ohustagi jõevähki ja nad võiksid koos kenasti elada, aga kui peaks veekogusse sattuma katkupisik, tapab see jõevähi, ent signaalvähk jääb ellu ja kannab viirust edasi. Jõevähk sinna veekokku enam tagasi tulla ei saa.

Tegelikult on signaalvähk söödav ja neis piirkondades, kus muud enam saada pole, tehakse sellestki gurmeeroogasid. Tal on küll liha vähem ja see pole nii maitsekas kui jõevähil. Teised võõrliigid, nagu ogapõskne vähk ja marmorvähk, on aga toidu mõttes puhas rämps.

Gurmeetoit

Vähk on kõige ehedam Eesti gurmeetoit. Kõige lihtsam on seda valmistada, kui ajada potis vesi keema, lisada potti tilli ja soola ning keeta vähki, kuni laka peale tekib lõhe.