/nginx/o/2021/08/02/13962604t1h85da.jpg)
Kuivus on teinud oma töö, suurem osa neist õuntest, mis alles lauritsapäevaks 10. augustiks peaks „meki man“ saama, pudiseb lihtsalt maha. Maha sajab ka veel valmimata ploome, luuviljaliste saak jääbki tänavu kesiseks, kirsid võtsid linnuhordid, ploomid kuiv.
Ja hoolimata sellest, et mitmel pool on sadanud nagu oavarrest, krõbisevad mahapudisenud puude lehed metsa all, on nagu eelsügis. Ja sügise poole tõttab ka päike – kui sel nädalal naeratab ta oma kuldset hommikutervitust veel kell 5, siis nädala pärast juba peaaegu pool 6. Suvi ei jäänud ära, aga ta ei kesta igavesti.
Metsaojad on põud kuivatanud lombikesteks, ütleb ilmamees Gennadi Skromnov. Neis elavatele kaladele ja konnadele on see surmalõks, haigrud, kured ja saarmad aga naudivad külluslikku söömaaega. Looduses on ikka nii, mis on ühe õnn, see on teise õnnetus. Õnn on see ka kaamera must-toonekurgedele, kes kõik sel nädalal lendu saavad. Looduskalender.ee kalakotkapojad juba lendavad. Nende emad kihutavad varsti ära lõunasse ja isad jäävad esialgu veel hommikuti pesale kogunevate toitu manguvatele pojakestele süüa tooma.
Seeni lihtsalt ei ole. Mis tulid, need on kuivanud. Vahest innustab vihm neid natukegi kübaraid kergitama. Igatahes on ainus koht, kus mu maakodus seeni on, kuuri muldpõrand, seal on kübara laiali ajanud kaks täpilist panter-kärbseseent. Metsa minnes saab seente asemel kindlasti kaasa mõne hirvekärbse ja üksiku näljaselt nutva puugi. Aga parmunuhtlust peaaegu enam ei ole. See-eest tervitas vihma rõõmsa undamisega uus sääsepõlvkond. Ja kiile, kiile on sel aastal tõesti vehklevalt palju.
/nginx/o/2021/08/02/13962607t1h6c40.jpg)
Mu floksidest, siilikübaratest ja päevakübaratest liblikaaed on nüüd täis ka igasuguseid päevaliblikaid, üks kirjum kui teine, õitele tantsima võetakse nüüd ka kimalased. Ausalt, sellist kimalaseaastat ei mäletagi. Herilased ei ole siiski kusagile kadunud, rumala peaga pesin rõdul meevurri, nüüd on herilase-facebooki event’i peale saabunud siia kogu ümbruskonna triibulised.
Taimeriik hakkab tasapisi taastuma lõputust kuivast, siiski suudavad praegu õitseda need, kel juured kindlalt ja sügavalt maas – raudrohud, soolikarohud, metsporgandid ja moorputked. Niidetud heinamaad näevad endiselt välja nagu Vahemeremaade kuivanud maastikud. Aga metsas on mustikaid, pisikesed ja nääpsukesed, aga ehk koguvad lihavust iga hetkega, mil vihma antakse. Aga tulemas on tõeliselt saagikas pihlaka-aasta, kõik punased marjad koguvad juba ehapuna palgele. Igatahes on loomalapsed metsas saanud peaaegu vanemate mõõtu ja varsti algab nende ulaelu, vanemateta kährikuid jääb aina enam auto alla, aga ka kõik teised karvased hakkavad aina enam sattuma inimese vaatevälja.
LASTELE
Ilmamäng: Peeglikivid
Mängijad võtavad paaridesse ning seejärel otsivad mõlemad võrdselt 5 kivi. Maapinnale tõmmatakse joon. Üks mängija laob leitud kivid ühele poole joont mustriks. Teine mängija püüab laduda oma kivid peegelpildis teisele poole joont samasuguseks mustriks. Kontrollitakse õigsust ja vahetatakse osad. Kivide arvu võib järjest suurendada.
:format(webp)/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)