Raigo Kollom: nimi ongi tori hobuse suurim probleem
/nginx/o/2021/07/29/13952967t1hfe7c.jpg)
Kirjutasin selle artikli pärast seda, kui avaldati Texase ülikooli arvustus EMÜ uuringu kohta, mis puudutas Tori hobusetõu ja selle alampopulatsioonide ning teiste kohalike Eesti hobusetõugude geneetilist analüüsi. Jätsin selle avaldamata põhimõttel, et maaslamajat ei lööda.
Aga nüüd lugesin Eesti Hobusekasvatajate Seltsi (EHS) „Tori tõugu hobuste tõuraamatu aretusaasta aruandest”, et „EHS on tori tõugu hobuse aretajate ja genofondi säilitajate nimel 2020. aastal juhtinud Maaeluministeeriumi tähelepanu sellele, et EHS-i tori tõugu hobuste tõuraamatus ei ole alampopulatsioone ning palunud ministeeriumil teha vastavad parandused seadusandlikes aktides.”
Meie arglikus ja aeglases riigis ei tohi ametnikud vastata igaühele ausalt ja otsekoheselt. Otsustajad on alati halvemas olukorras kui arvajad. Arvajana pean oma artikli siiski täies mahus avaldama.
Eesti Hobusekasvatajate Seltsi (EHS) juhatuse esimees Imre Sams kuulutas 11. juunil 2021 Pärnu Postimehes: „Tori tõug on maailma kriteeriumide järgi kogu ulatuses ohustatud.” Kui kaua võib sellist ignorantsust ja jultumust taluda? Nojah, nüüd nimetatakse sellist käitumist aktivismiks ja aktiviste kardavad kõik. Tori tõuaktivism on Eestis üks vanemaid ja on tori tõule palju kahju teinud.
Tori tõu kaitsjad hävitavad tõu ohustatud genofondi samamoodi, nagu väikesed tõud kogu maailmas hävivad – ristamised suurendavad võõrtõugude osakaalu ja originaalne osa väheneb, kuni kaob. See on paratamatu, sest turukonkurents tõrjub kõrvale sellised omadused ja geenid, mis toodangu müügiks väga vajalikud pole. Seetõttu on kogu liigi jaoks tähtis vähem edukate geenivariantide säilimine tuleviku jaoks. Sellisena on ohustatud tõugude säilitamine osa laiemast bioloogilise mitmekesisuse säilitamise programmist, mille ülddokument on ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) bioloogilise mitmekesisuse säilitamise konventsioon. Koduloomade tõugudest rääkides seab FAO ohustatud tõugude säilitamise üheks eesmärgiks geneetiliste ressursside säilimise.
Maaülikooli uuring
Tori tõu nn kaitsjad väitsid kaua, et nad kaitsevad midagi ainulaadset, ja nõudsid selle teaduslikku tõestamist. Riik finantseeriski kaht geneetilist uuringut, need tegi Eesti Maaülikool. Selgus, et tori tõu populatsioon TB, kus on lubatud võõrtõugude kasutamine, on ristandite kogum ja geneetiliselt lähemal eesti sporthobuste populatsioonile kui tori vanema genofondiga osa (TA) populatsioonile.
Seda näitab suurepäraselt diagramm „Geenikomponentide jaotus” sellest uurimusest. Kujutatud on kolme varianti – kahe geenikomponendi (külma- ja soojaverelise) eristamisega, kolme komponendi eristamisega ja lõpuks K4, kus on näidatud nelja komponendi osatähtsus kuues tõus ja lisaks tori tõu alajaotustes. Sinise värviga on tähistatud raskeveo, kollase värviga tori, oranžiga soojavereline ja halliga eesti hobuse geenikomponent. Vertikaalne katkendlik joon diagrammil on piir, millest paremale jäävad rohkem kui 50% soojaverelisusega hobused. Soojaverelisus tähendab kaugemates põlvkondades toimunud täisvereliste tõugude (araabia, inglise täisvereline) lisamist, mis on andnud kiirema ainevahetuse ja närvitegevusega nn kiirushobuse tüüpi hobuseid. On tõuge, kus see täisverelisus asub väga kaugetes põlvkondades ja on sisuliselt kõrvale tõrjutud. Need on siis rasked soojaverelised, kelle hulka ka tori hobune tavaliselt liigitatakse. Selles mõttes on diagrammi värvid väga ilmekad külmast soojema poole.
Uuringu autorite kokkuvõttes on öeldud: „Uuritud TB hobused on valdavalt ristandid, tori TB ei moodusta rangelt eristatavat geneetilist struktuuri (alam)populatsiooni tähenduses.”
Texase ülikooli arvustus selle uurimuse kohta ütleb selgemini: „Tori TB populatsioon on geneetiliselt sarnasem eesti sporthobuse ja hannoveriga kui teiste tori hobustega (TA ja vana-tori) ning neid hobuseid ei tohiks käsitleda tori hobustena.”
Koomiline on, et EHS lootis tõestada, nagu poleks tori tõus kaht eristatavat alampopulatsiooni, aga sai tulemuse, et pole tõesti, sest TB ei peakski tõugu kuuluma. See on nii muidugi vaid geneetiliselt, sest ELi reeglid lubavad hobuste aretuses puhtatõuliseks lugeda ka geneetilisi ristandeid, kui see on sätestatud ristandaretusprogrammis. Peaaegu kõigis sporthobuste tõugudes ongi see nii. See pole aga enam puhasaretus, nagu see ohustatud tõu säilitamiseks vajalik on.
Kui geneetilist erilisust ja ühtsust tõestada ei õnnestunud, tuletati meelde kultuurilist aspekti. Tori tõug olevat tähtis kultuuripärand ja rahvuslik uhkus. Tõsi, et Euroopa Liit on jätnud riikidele vabad käed otsustada, mida nad kaitsevad. Tšehhis on kladrubi hobune kuulutatud rahvuslikuks kultuuripärandiks. See on üks maailma vanimaid hobusetõuge ja üks geneetiliselt puhtamaid. Just geneetiline puhtus on kladrubi tõu uhkus ja seda säilitatakse suletud tõuraamatuga. Aretuslikult on tegemist hea näitega nn tagasiaretusest, kasutades vaid vana genofondi jäänuseid.
Tagasiaretusega on taasloodud ka kogu tänapäeva suur Poola konikute populatsioon. Mõlemal juhul on pärast soovitud vana tõu taastumist tõuraamat suletud. Näiteid on veel, aga mitte kuskil ei ole käinud tõu säilitamine sellele konkurentsivõimelisemate omaduste andmisega ristamiste teel, nagu tori tõus tehakse. See pole enam säilitamine, vaid populatsiooni aretuse jätkamine uute omadustega tõu loomiseks vana nime all.
Seda tehakse mujalgi, aga mitte ohustatud tõu võltsi sildi all. Vastupidi, isegi küllaltki väikestes tõugudes toetatakse ainult puhta genofondiga vähemust. Näiteks Tšehhis olid 2005.a. kogu populatsiooni ja ohustatud tõu otsetoetuse saajate proportsioonid sellised: hutsuuli hobune 400/47, sileesia noori hobune 466/56, kladrubi hobune 1300/84. Ja seda pole ma veel kuskil leidnud, et toetusi jagatakse ka mujale kui aktiivsele aretuspopulatsioonile, s.t. ruunadele ja ahtratele märadele, nagu seda Eestis tehakse. Nagu näeme, lähtutakse ka kultuuripärandi valimisel populatsiooni geneetilisest erakordsusest ja tõu kohast maailma kultuuris.
Rahvushobuseks eesti hobune
Eestis sobiks rahvushobuseks eesti hobune. See Eesti arvukaim tõug, nagu ka Eesti arvukuselt väikseim kohalik tõug eesti raskeveohobune on leidnud oma koha meie hobumaailmas. Eestiaegse hobukultuuri alust – majanduslikult vajalike hobuste ratsionaalset aretamist ja kasvatamist – säilitab kõige paremini hoopis eesti sporthobune. Maailma hobukultuuris tuntaksegi meid ainult eesti sporthobuse kõrgete kohtade tõttu edetabelites ja eksporditud hobuste edu tõttu näiteks Brasiilias ja Hiinas. Tori tõu olemasolust ei teatagi.
Näiteks kui tori hobune Olly Royal (5/8 inglise täisvereline) anti üles Noorhobuste maailma meistrivõistlustele, küsiti minult korraldajate ja kohtunike poolt kolm korda, kas ta on ehk ikka eesti sporthobune (kellel on oma eelislimiit igale sellisele võistlusele pääsemiseks). Lõpuks lubati tori hobune erandkorras võistlema.
Et tori hobune säilitab talukultuuri, on eriti absurdne mõte. Tänapäevane töötu hobuse pidamine ja kasvatamine pensionäri harrastusena ei sarnane kuidagi omaaegse taluhobuse pidamisega, kus hobune pandi paari-kolmeaastasena tööle ja kui ta tööd teha enam ei jaksanud, söödeti sigadele.
Kui enam muud öelda ei ole, tuuaksegi välja arvukuse kriteerium. Et see on palju väiksema tähtsusega kriteerium kui genofondi puhtus ja mitmekesisus, on selgelt välja öeldud FAO põllumajandusloomade geneetiliste ressursside ülemaailmses strateegias. Selles tuuakse näide, et tõu geneetilise mitmekesisuse säilitamine on võimalik ka väikese populatsiooni puhul, kui teha alati ja ainult selleks vajalikke valikuid. Nelja täku ja nelja mära järglaste geneetiline erinevus on sama, kui 2 täku ja 100 mära järglaste geneetiline erinevus. Võõrvere lisamine võib parandada tõu sisemist bioloogilist mitmekesisust, kuid vähendab kogu liigi bioloogilist mitmekesisust.
Nimemaagia
Ühel koosolekul tori hobuse teemal ütlesin lõpuks: „Teil pole ju varsti midagi kaitsta peale nime!” Vastuseks sain: „Kaitseme siis vähemalt nime!” Aus vastus, nii see juba ongi. Nimi ongi tori hobuse suurim probleem. Selle „maagiline kõla” lummab neidki, kes mingit ohustatud tõugu ega toetusi ei tahagi. Kui ühelt poolt peavad tori geneetilise puhtuse säilitamise pooldajad selle nime kasutamist õigustatuks vaid puhta tori hobuse kohta, siis on palju neid, kes tahavad teadlikult luua uue tori hobuse. See oleks tüübilt nö moodne tori hobune, võimetelt sporthobune, aga tori sporthobuse nimetust nad ei taha, ikka puhast nimetust, kuigi tõug pole puhas.
Sarnast probleemi on olnud mujalgi. Hollandis hakati uut sporthobuste tõugu looma esialgu gelderlandi ja groningeni tõugudest märasid kasutades. Seal polnud raske võtta kasutusele ühine ja uhke uus nimi Kuninglik Soojavereline Madalmaade Hobune (KWPN). Nimetatud kaks vana populatsiooni säilitasid oma nimetused.
Saksamaal kujundati oldenburgi tõugu sporthobusteks nii radikaalselt, et varsti polnud selle parimate esindajate sugupuudes ühtegi vanast tõust eellast. Kuna suur enamus aretusühingu liikmeid olid sporthobuste poolt, asutasid vana tõu säilitajad oma vana-oldenburgi tõuraamatu ja on oma vana-oldenburgi hobustega rahul. Lätis oli veel lihtsam. Kuna läti hobuste tõuraamat registreeris juba algusest peale kõik Lätis sündinud varsad läti hobustena, kannavad seal tänini läti hobuse nime nii sõjaeelse puhta põlvnemisega hobused kui ka puhta holsteini põlvnemisega hobused. Läti pikaaegne aretusjuht Edgars Treibergs võis naljatada: „Parim läti hobune on see, kelles pole üldse läti hobuse verd.”
Aga vanale genofondile tuntakse ka kaasa ja igal aastal koostatakse ohustatud tõu toetust saavate hobuste nimekiri. Sellesse võetakse aretuses aktiivsed hobused, kel on võõrtõugudest eellasi neljas põlvkonnas veerand või vähem. See ongi suurim võõrtõu lubatud osa Euroopa ohustatud tõugudes. Meil nõuti ühel EHSi tori tõu haruseltsi koosolekul, et TA hobusteks tuleks lugeda ka 12/16 või suurema võõrtõu osalusega varsad, kui nende eellased on kunagi kandnud tori hobuse nime.
Tagamõte
Peamine, mida nõuavad tori tõu ühtsuse eest võitlejad, on selge Imre Samsi sõnavõtust maaelukomisjonis: „…et seadust poleks võimalik tõlgendada aretusühingu kahjuks selliselt, et ühing peaks oma tõu mitmeks jagama. TA osa puhul kasutatakse puhasaretust, aga ka TB osa näol on kokkuvõttes tegemist selle ühe tori tõuga. Kõigil aretajatel peab olema võimalik kasutada sellise põlvnemisega või sellise komponenttõugude osakaaluga hobuseid, nagu nemad tahavad.”
Äraseletatult tähendab see, et kuigi TA kasvataja ei tohi vastavalt aretusprogrammile kasutada mingit kuulsat holsteini täkku, peab tal olema õigus kasutada TB täkku, kelle isa on see holsteini täkk. Nii oleks võimalik korduvalt lisada võõrverd TA populatsioonile, aga mitte otse, vaid kaudselt, TB populatsiooni kaudu.
Kuidas edasi?
Praegune riiklik poliitika tagab peaaegu normaalse arengu hobumajanduses. Kasvatajate konkurentsis on ohustatud tõugude, sealhulgas tori hobuse ohutatud alampopulatsiooni kasvatajatel küll väike eelis odavate hobuste turul, aga selle vastu pole keegi. Tõenäoline tulevik on, et tori genofondi säilitajatest kujuneb väike, aga aus, energiline ja arukas grupp, kes teab oma kohta Eestis ja leiab selle koha ka maailmas. Tõelise ja haruldase tori hobuse jaoks pole ka teistel hobusekasvatajatel kahju vajadusel abi anda, ka edukal sporthobuste kasvatajal võib mõni ehtne tori hobune olla, et teda hobikorras alles hoida.
Selliste tori hobuste tõuraamat võiks olla väärikas liige mõnes ohustatud tõugude rahvusvahelises organisatsioonis, näiteks RBI (Rare Breeds International), ja olla oma tööga niisama lugupeetud ja teadlaste lemmik, nagu on Leedu žemaitšu hobuste tõuraamat.
Kahe alampopulatsiooniga tõuraamatus arenevad TA ja TB populatsioonid peagi kaheks väga selgelt erinevaks tõuks. Nende nimesõda ei suuda lahendada vist ükski valitsus, kui kasvatajad ise kokku ei lepi. Seni kestab paratamatult praegune olukord, kus kahel erineval populatsioonil on ühine nimi. Aga kuna nimemaagia ei saa lõpmatult kesta, suureneb TA osa, mis võidab aina rohkem pooldajaid oma selge erilisusega ja TB kasvatajad hakkavad oma hobuseid rohkem ESH tõuraamatusse registreerima, sest spordis ja rahvusvahelisel turul on neil olulisi eeliseid.
Kui aga tõuaktivistid saavutavad kogu tori tõu ühtse aretuse ja võõrveresuse suurenemise lubamise, on Eestis varsti kaks sporthobuste tõugu – üks on rahvusvaheliselt tunnustatud eesti sporthobune ja teine tori hobune, kohaliku tähtsusega odavam sporthobune. Kumbki ei ületa niikuinii ohustatud tõu arvukuse piiri, aga millal riik julgeb öelda, et ühtmoodi kaugel on ohustatud tõust mõlemad, seda tahaks näha.
Aretusseadus aga vajaks muutmist küll. Saksa aretusseaduses on eraldi peatükk 3 „Geneetilise mitmekesisuse säilitamine“ mitme paragrahviga sellest, kuidas see peab toimuma, meil on selle asemel §3 „Ohustatud tõug“, kus nimetatakse tõesti vaid populatsiooni arvukust ja geneetilisest mitmekesisusest pole sõnagi. Kuid arvukuse järgi on ju kõik Eestis kasvatatavad hobusetõud ohustatud.