Suviste antitsüklonite seos äikesega

Äikesed ja sellega seotud ohtlikud nähtused tekivad eelkõige antitsükloni servaalal. Foto: Ants Liigus

Parasvöötmes on peamisteks ilmakujundajateks kesklaiuste ehk parasvöötmetsüklonid ja antitsüklonid. Kuigi aeg-ajalt on neist rõhkkondadest juttu olnud, keskendun seekord äikese seostele antitsüklonitega.

Meenutuseks: antitsüklon on kolmemõõtmeline suletud tsirkulatsiooniga õhukeeris, milles õhk liigub põhjapoolkeral päripäeva ja lõunapoolkeral vastupäeva; selle keskosas on õhurõhk tüüpiliselt kõige kõrgem. See tähendab üldjoontes seda, et kui antitsüklon on Eestist läänes, on ülekaalus põhjavool, kui idas, siis lõunavool, kui lõunas, siis läänevool ja kui põhjas, siis idavool. Nende õhuvoolude omadused ja kaasatoodav ilm oleneb suuresti aastaajast.

Suvel on antitsükloni läänepoolse asetusega tavaliselt ilm jahe ja väga kuiv, ent mitte alati, eriti kui mängu astub tsüklon Venemaal – siis võib olla ebapüsiv ilm sagedaste hoovihmade ja äikestega.

Teisiti on siis, kui tegu on antitsükloni põhjapoolse asetusega ja seda eriti kevadel (mais) ja suve hakul (juunis), hiljem olukord muutub. Kui mais või juunis on antitsüklon Rootsi või Norra kohal, on ülekaalus idavool (võib olla ka kirdest). See tähendab tavaliselt kuiva ilma, sest mandri sisealadelt saabuv õhk on kuiv, samas ilm on sageli soe, vahel isegi palav, aga kui õhuvool on enam kirdest, võib olla jahe, isegi öökülmadega ilm (aprillis ja mais).

Eeskätt mais, aga ka juunis väärib eraldi tähelepanu antitsükloni põhjapoolne asend, kui rõhkkonna kese on Loode-Venemaa kohal. Sel juhul on domineerivaks kaguvool, aga see õhuvool võib olla enam lõunast või idast. Kuigi see õhumass tuleb samuti mandri kohalt, koguneb sinna niiskust, mis suurendab äikesevõimalust. Lisaks on see õhumass väga soe või kuum (mai ja juuni kuumalained on sageli sellise sünoptilise olukorraga seotud). Kui selline õhumass jõuab Eesti kohale, on oodata leitsakulist ilma sagedaste äikestega, eriti Ida-Eestis.

Äikesed ja sellega seotud ohtlikud nähtused tekivad eelkõige antitsükloni servaalal, iseäranis lääneservas, kus õhuvool lõunast, kagust või idast. Sellises kohas koguneb soojust ja niiskust, samas on laskumisinversioon (pilvede ja äikese arengut pärssiv õhu laskumine) seal nõrgem. Kõige intensiivsemalt ilmnes selline olukord korduvalt 2010. aasta suvel, leiab hulgaliselt teisigi näiteid. Seega on ilmakujundamisel tsüklonid ja antitsüklonid omavahel põimunud.

Suvi oli kõige agressiivsem ja maksimaalses arengustaadiumis jaaninädalal. Juuli tõi pikaleveninud kuuma- ja kuivaperioodi (põua), sest äike ja vihmahood kõikjale ei jõudnud, kuid nii palav nagu juunis siiski ei olnud. Palavus andis kuu keskel küll järele, nii et kuumast võis nädal aega puhata, aga vihma paraku see ei toonud. Nädala esimene pool rammis uue kuumaga, kuid seekord lühikest aega. Nüüd on alanud Harju keskmine suveilm, mis loodetavasti toob vihma kõikjale. Nii mõneski kohas on mõned lehtpuud kolletanud ja loodus meenutab sügist. Augusti prognoos on võnkunud keskmise ja sellest veidi soojema ilmastiku vahel. Elame, näeme!