Nädala mõte: katk katku järel

Seakasvatajadki hakkasid tasapisi unustama 2015. aastal alanud ja kaks aastat kestnud suurt seakatkupuhangut, mis võttis toona kümneid tuhandeid kodusigu. FOTO: Marko Saarm

Viimased aastad kannaksid justnagu needust, üks haigus ajab teist taga, lõppu ei paista ja elu on õpetanud, et isegi kui lõpp paistab, ei tohi vara hõisata. Kuigi tahaks.

Esmalt tahaks hõisata, et kevadine linnugripp möödus üsna kergelt. Taud avastati kahes majapidamises ja kuigi linnupidajad hoidsid kevadel hinge kinni, said nad suve saabudes taas vabamalt hingata. Ent kes teab, kui kauaks?

Seakasvatajadki hakkasid tasapisi unustama 2015. aastal alanud ja kaks aastat kestnud suurt seakatkupuhangut, mis võttis toona kümneid tuhandeid kodusigu.

Aastate jooksul on metssigadelt ikka Aafrika seakatku leitud, ent olukord tundus kontrolli all olevat ja läinudnädalane avastus Pihlaka farmis tuli ootamatult. Ligi 2000 siga leidis õnnetu lõpu.

See juhtus ajal, mil Eestis on Statistikaameti andmetel pisut üle 300 000 kodusea ja seakasvatussektor on olukorras, kus hind on pidevas muutumises ja vana rasva, mille pealt kahjusid katta, enam ei ole.

„Üks Eesti siga toodetakse keskmiselt 133 euroga ja müüakse 95ga. Selline tootmine ei ole jätkusuutlik,” kirjutas Eesti Tõusigade Aretusühistu juhataja Raivo Laanemaa jaanuaris. Nüüdseks on hinnad küll tõusnud, ent tootmine käib siiski napil toimetuleku piiril ning kunagi ei tea, millal hind uuesti langeb.

Lisaks on kogu aeg kukla taga teadmine, et liikvel on seakatk. Selle ennetamiseks on kasutusel hulk ohutusnõudeid ja needki neelavad raha. Kui sigade arv Eesti farmides on taas tõusuteele saadud, ei ole enam kindel, kas pärast uut katkupuhangut meie seakasvatus uuesti tuhast tõuseks.

Siiralt loodan, et Pihlaka farmi juhtum jääbki ainsaks. Muret on selletagi palju.

Ilmselt pole pikka pidu ka inimeste vabadusel, sest koroonajuhtumite arv kasvab iga päevaga. Kui kuu alguses oli 14 päeva haigestumus 100 00 elaniku kohta 30, siis kahe nädalaga tõusis see viiekümneni.

Jutud kolmandast lainest teevad meele mustaks ja inimesed võtavad suvest viimast, kuni lastakse.

Eks tulebki võtta, sest kes teab, millal jälle saab sõpradega aiapidu pidada, sugulastega kohtuda, kultuuri nautida. On küll moodsa maailma inimese mured, ent paraku olemegi moodsa aja inimesed. Ja kui enda tass on täis, on rohkem jaksu ka kõikide teiste katkudega võidelda.

Tagasi üles
Back