Süsinikupõllundus tähendab vanu teadmisi uues kuues

Eesti Teadusagentuuri ja Maaeluministeeriumi kaasrahastusel uuritakse järgneval kahel aastal põllumaa mullaelustiku seisundit, et arendada mulla hindamise metoodikat. Foto: Shutterstock

Aina enam räägitakse süsinikupõllundusest ja sellest, kuidas põllumehed saaksid oma tegevusega aidata kaasa keskkonnajalajälje vähenemisele ja kliimaneutraalsuse saavutamisele. Mis on nende moodsate väljendite taga?

Süsinikupõllundus (ingl k carbon farming) kui termin on mujal maailmas kasutusel olnud juba kümmekond aastat, kuid Euroopas võeti laiemalt kasutusele pärast „Talust taldrikule” strateegiaga väljatulekut. Nii nimetatakse maa harimist ja kasutamist viisil, mis säilitab ja seob orgaanilise süsiniku mulda.

Põllumajandus on Euroopas kümnendiku kasvuhoonegaaside n-ö autor. Samas on taimekasvatus ja metsandus ainukesed tegevusalad, mille käigus saab süsinikku mulda siduda. Paljud mullad maailma eri paigus on praeguseks kaotanud juba 50 protsenti oma süsinikuvarust.

Baltic Agro arendusdirektor Margus Ameerikas ütles, et Eesti põllumehed mõtlevad küll tegevust planeerides süsinikuteema peale, kuid seda nimetatakse mitte süsinikupõllunduseks, vaid mullaviljakuse tõstmiseks. „Juba meie vanaisad kasutasid külvikorda ja viljavaheldust ning andsid põldudele rammuks sõnnikut. Seda tehakse samamoodi ka praegu, kuid nüüd on hakatud mujal maailmas sellest rääkima kui suurest innovatsioonist,” sõnas Ameerikas. „Eestis on mullad üsna heas seisus, sest meil on territooriumist põlde ainult kümme protsenti. Meil ei puhu tuuled ohtralt ära mullapinda ja me ei kasvata monokultuure. Üle poole põllukultuuridest on meil taliviljad, mis tähendab, et taimed kasvavad aasta ringi. See on süsiniku sidumise seisukohalt väga hea.”

Ameerikase sõnul ei saa me võrrelda end USA või Euroopa lõunapiirkondadega, kus on sademete puudus, tuul lõõtsub, erosioon on tugev ja põllumassiivid hiigelsuured.