Suvejänes ehk kuidas turvaliselt proovida lemmiklooma pidamist

Kaire usaldab enda perest üle jäävad pojad headesse peredesse, aga katseajaga. Kui perele selgub, et jänesepidamine pole ikka nende jaoks, võtab Kaire pojad endale tagasi. Foto: Erakogu

Kaire Kislov on seda meelt, et kui on talu, siis peavad olema loomad. Nii nagu ka suured peenrad ja kasvuhooned. „Kui aga on erialane töö väljaspool talu, mis leiva lauale toob, seab see loomade võtmisele piirid,” tõdes Kaire. Jänes on töö kõrvalt ainuke taluloom, keda ta lisaks koerale-kassile saab praegu pidada. Ja mitte ainult – ta pakub seda võimalust ka teistele.

Kaks aastakümmet tagasi käis pealinlane Kaire Kislov koos eaka ema ja teismelise pojaga Väike-Maarja surnuaial lähedaste kalmudel. Ta otsustas ühtlasi minna vaatama samas kandis asuvat perekonnale kuulunud, kuid inimesteta jäänud talukohta. Rastla külas olev Maretaru-Uuetoa oli Kaire vanaema sünnikodu, kus Kaire nelja-viieaastaselt käinud oli.

Paik nägi välja just selline, nagu üks peaaegu 40aastat tühjana seisnud talukoht välja võiks näha. Ja puges Kairele hinge. Naine otsustas teha midagi uskumatut: otsis üles ettevõtte, kes oli ta esivanemate talu omal ajal soetanud, ning ostis talu endale.

Algul telkis aeg-ajalt suviti. Aga kolm aastat tagasi tegi ta pealinnaga lõpparve ja kolis päriselt maale. Nüüd on võsa ja põdrakanepiväljade asemel hubane palkmaja, kasvuhooned, peenramaa, niidetud muru. Territooriumi valvab koer ja aedikus elab seltskond jäneseid.

„Kui maale tulla, siis peaksid siin olema ka loomad. Kuna mul endal lapselapsi ei ole, aga õel on, siis pakkusin, et nad võivad endale jänesed valida ja mina olen bonne,” rääkis Kaire, tõdedes, et praegustel lastel ei ole teadmist endisest maaelust. „Emotsioon, mis tuleb loomadega, jääb kindlasti meelde, et rikastada nende lapsepõlve,” leidis naine.