Laseme sambla metsast aeda

Jaapanis Saiho-ji samblatemplis kasvab 1,8 hektaril üle 100 liigi sammaltaimi ja samblikke. FOTO: Jaan Mettik

Küllap tundub pealkirjas avaldatud mõte mõnele ketserlik. Ja need, kel sammalt juba aias on, kuulevad külalistelt soovitusi, kuidas sammalt murust paremini välja kraapida või millega seda tõhusamalt hävitada.

Sel kevadel eesti keeles ilmunud rootslanna Ulrica Nordströmi hiidpika pealkirjaga raamat „Sammal. Avasta. Kogu. Kasvata. Metsast aeda: teejuht sammalde salailma” õpetab vastukaaluks samblaid vaatama kui põneva eluvormiga taimi, tutvustab samblaliike ning õpetab, kuidas sammal koduaias kasvama saada, sellest tuppa minimaastikke luua või siis teha kokedama – samblakrooniga taimepall.

Jaapani Koke-dera aed

Teos tutvustab ka samblaaednike mõtteid ja maailma kuulsamaid samblaaedu. Nende pildid on unenäolised. Tahaks ka olla selles samblarohelises pehmuses ja rahus ehk siis minna pildi sisse.

2009. aastal see mul õnnestuski, käisin siis reisigrupiga Jaapanis Kyotos aedu vaatamas ja ka Saiho-ji ehk Koke-dera samblaaias. Viimane on küll aegade jooksul palju muutunud ja kannatanud, kuid aed on olnud põhimõtteliselt samas paigas juba 7. sajandist.

Kyotot ümbritsevad mäed hoiavad kandi niiske, väidetavalt hakanud samblad ise kasvama soodsas paigas, mida budistlikud kogukonnad on kasutanud puhastumiseks. Sealne samblarohkus selgus 1862. aastal, kui vahepeal unarusse jäetud templit ja selle ümbrust korrastama hakati: Saiho-jist sai Koke-dera – samblatempel. 1,8 hektaril kasvab seal nüüd üle 100 liigi sammaltaimi ja samblikke.

Saiho-ji ehk Koke-dera samblaaed. FOTO: akg-images / Suzanne Held

Samblad ei taha keskkonnasaastet ega tallamist ja lihtsalt väravasse sõites sambla­aeda ei pääse. Sinna minekuks tuleb Jaapani aadressilt varakult saata külastussoov, saadud külastusaega ei muudeta, iga päev näeb aeda üks grupp.

Külastus algas templis meditatsiooni ja palvusega, madala lauakese ees põlvitades tuli pintsliga ümber kirjutada lehekülg suutraid. Suurt kasvu eestlastele oli see paras katsumus. Kuid kärsitul ja kannatamatul ei olegi sammalde juurde asja. Samblad on müstiliselt ajatud ja iidsed – maismaa roheliseks ja elurikkaks muutumine algas ju sammaldest, samblikest ja vetikatest.

Samblaaia keskmeks on kolme surematuse saarega tiik, on ka väiksemaid veesilmi, sammaldunud sildu ja kiviridu. Mändide all ja vee ääres kasvavad samblad. Et neile peale ei astutaks, piiravad liikumisradu nöörid. Kõige rohkem kasvab siin Ulrica Nordströmi raamatu andmeil karusamblaid, tähtsamblaid ja lehiksamblaid. Karusamblale meeldib päikese käes, valvikud edenevad paremini puude vilus. Teises aiaosas on mäeküljel kuiv kividest kosk.

Kas sama loodustunnetus?

Samblaaed paneb mõtlema, kas meie ja jaapanlaste loodustunnetus võiks sarnaneda. Neil on kogu loodus vaime täis ja väärt kummardamist. Jaapani templiaiad on pühad paigad, mõtisklemise ja mediteerimise kohad. Aias tunnetad, et inimelu on osake loodusest. Loodus seob inimest elu ja jumalikuga.

Samblaraamatus jagab oma mõtteid Tomoki Kato, kes on Kyotos juba kaheksandat põlve aednik. „Pehmus, mida sammal aiale lisab, on Jaapani aiakunstis oluline esteetiline element. Kuid on veel midagi, /…/ ma arvan, et see on seotud sügavale juurdunud tunnetusega aja möödumisest. Sammal kasvab aeglaselt ja seostub minevikuga. /…/ Loomulikult me kastame kuumal suveajal samblaid ja pühime ära neile langenud lehed, kuid muul ajal jätame nad iseenda hooleks. Nad valivad ise, kuhupoole kasvada. See on lummav. Sammaldes on midagi enamat kui ilu, midagi sõnulseletamatut, midagi, mida me aednikuna mõjutada ei saa. /…/ Vanimas aiandusest kõnelevas tekstis Sakuteik’is on lõik, milles öeldakse, et aednik ei suuda kätega ealeski teha seda, mida suudab emake loodus aja jooksul. Tunnen sammalde ees samasugust alandlikkust nagu looduse ees.”

Jaapanis öeldakse ka, et samblaaia eest hoolitsema sobivad väikesed poisid ja vanad mehed. Naised on selleks tööks liiga korralikud ja täies elujõus mehed liiga tugevad.

Sammaldel on oma mõjusad eestkõnelejad Eestiski.

2011. aastal hakati samblaaeda rajama Tartu botaanikaaia tagumisse ossa bastioninõlvale, kus 300 m2 sai sammaldele pakkuda eri kasvutingimusi, nii varju kui valgust, nii niiskust kui kuivust, kõdunevaid puutüvesid, maakive. Seal kujundati nii aluselise kui ka happelise pinnasega varjulist salumetsakooslust, poolvarjulist puisniidukooslust ning päikest armastavat happelise pinnasega liiviku-nõmmekooslust.

Samblahuvilisel tasub seal uurida, kuidas meie samblaliigid välja näevad ja milliseid kasvutingimusi nad vajavad. Hea abiline on muidugi N. Ingerpuu ja K. Vellaku koostatud „Eesti sammalde määraja” (1998), kus on 527 meie liigi kirjeldust ja fotod 40 levinuma liigi kohta.

Tänavusel kevadnäitusel oli Toomas Vindilt maal „Samblane nõlvak”, vasakus nurgas üks äratuntav selja tagant maalitud kübaraga brünett sammalt vaatamas. Usutluses „Aili ja Toomas Vindi maakoduhetked Matsirannas” (Moodne Kodu, august 2017) on kunstnik Aili Vint pikemalt kõnelnud, kuidas nad seal loodust kui parimat stilisti usaldades ümbrust kujundavad.

Prahihunnikust jäänud suurtele kividele ja tsemenditükkidele tõi ta metsast mitut liiki sammalt, hapupiima loputusvesi pani need kiiremini kasvama.

Prahihunnikust jäänud suurtele kividele ja tsemenditükkidele tõi ta metsast mitut liiki sammalt, hapupiima loputusvesi pani need kiiremini kasvama. Edasi toimetab loodus ise. Kunagises Liivakünka popsikohas hoiti kartulit ületalve liivaaukudes. Üks selline on nüüd samblaga vooderdatud säng, „kus on kõrvuti kaks samblast padjapüüriga kivist patja, sumedatel augustiöödel lesime siin mõnuga ja vaatame, kuidas taevast tähed langevad,” kirjeldas Vint.

Kuidas sambla kasvama saab?

Kui olete otsustanud, et samblavaip võiks ilus olla ka mujal kui kiviaial, siis tuleb tema aedatulekule kaasa aidata. Sammalt saab nii külvata kui ka istutada. Esmalt aga vaadake, kus teie aias on kohad, kus ­midagi ei edene ja kus te ei talla – ehk saab just seal alustada samblakatsetustega. Enamasti sobib neile neutraalne ja lahja muld. Kuid sammal võib aeda tekkida ka justkui iseenesest – siis levitab tuul samblaeoseid, vihm toob need maa peale ja sobivasse kohta sattudes sammal seal kodunebki. Ehk võibki ta seal rahule jätta?

Maalapp, kuhu sammalt tahate, tehke umbrohust puhtaks. Kui seal hiljem kitkuma hakkate, siis kisute koos rohuga ka sambla üles. Samblal pole juuri, väikestel risoididel on kobedas mullas raske kinnituda, seepärast tasub pinnast ka tihendada. Vett ja toitu omastavad samblad kogu oma pinnaga.

Enne, kui loodusest sammalt toote, uurige, millised samblaliigid on kaitse all. Vaevalt need uues kohas kasvamagi läheksid, nii et neid ärge puutuge. Ka tavalisema liigi kasvupaigas talitage mõistlikult, võtke, kuid jätke rohkem ikka alles. Ja kodus püüdke samblale pakkuda samasuguseid tingimusi.

Katsuge 20–30 cm2 vaibatükid ehk kamar kätte saada 2–3 cm paksuse huumuse- või varisekihiga ja istutage see uues kohas sama sügavale, jättes tükkide vaheks u 10 cm. Meeldivas kohas kasvatab sammal vahed mõne aastaga täis.

Huvitavama tulemuse võib saada sammalt külvates, enne tuleks aga taas välja uurida, kas valitud liikidele pakutav koht sobib. Osa külvimaterjali saate ehk riisudes oma murust, metsast tooge huvitavaid samblatutse lisaks. Kuivatage ja tükeldage sammal ning külvake see puru valitud kohas tihedalt maha. Hästi sobib see liikidele, mis vegetatiivselt edukalt paljunevad. Nii külvata kui ka istutada tasub sügisel, kui on niiske ja jahe, sajab, umbrohi ei voha ja samblavaipa pole vaja kasta. Kevadel rajatud samblaala tuleb esimesel aastal kindlasti kasta. Põuaga tuleb sammal toime, vihmad turgutavad nad jälle elule. Suvel tõmbuvad samblalapid minu aias kollakaks ja tagasihoidlikuks, lumeta detsembris ja märtsis on rohetavat sammalt aga väga kosutav vaadata.

Kui tahate sammalt kivile, puutüvele vms kasvama saada, tuleks kuivatatud samblapuru veega segada ja lisada sinna midagi, mis teeb pudru keepuvamaks. Sobivad nt keefir, kanamunad, riisijahu, õlu. Kasvukohale kandke kleepjas segu pintsliga. Samblaraamat, kus on sambla külviks ja istutuseks hulk nippe, soovitab keerukail pindadel katsetada samblakokteiliga, aluspind tuleks enne külvi katta lahjendatud jogurti või piimaga, jogurti (piima) ja vee sobiv vahekord on 1 : 7.

Tagasi üles
Back