Looduskalender ⟩ Käimas on üks kummalisemaid linnuaastaid (1)
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
19. juuli 2021, 11:42
/nginx/o/2021/07/19/13928138t1h7e3d.jpg)
Taas vaatame ootusrikkalt taevasse. Kas kümme kraadi langenud õhutemperatuur meile veidigi vihma toob. Tõsi, on mõned paigad, kus Pikri pojad pole ainult vihma maha valanud, vaid kiuslikult ka välgunooltel ja marutuulel mängida lasknud.
Jah, aga suvist paduvihma ühelt poolt oodatakse, teiselt poolt kirutakse, kui ta tõesti päral on.
Mida ennustab suur käbisaak?
Inimesele tähendas kogu eelmine nädal peamiselt pagemist. Pagemist kuuma eest, peamiselt pageti vette. Sügavale, sest parmupatrull oli trahviaugustamas igaüht, kes vähimagi kehaosa ripakile jättis.
Vanajõed ja järvesopid on aga täis ilu, täis tuhandeid valgeid vesiroosiõisi. Ka vesikupud õitsevad veel. Alustasid kõõlusleht ja konnatatar. Luhtadel hurmab oma lõhnaga endiselt angervaks. Sel aastal on rohelisi kuusekäbisid on täis igivanad kuusedki. Vaarikad on valmis ja sarapuude okstel esimesed pähklihakatised.
Värvi ja kulda
Ja veel. Praegusest südasuve õite värvikirevusest upitavad end taevakõrgustesse tuhanded õieküünlad – mehekõrgused kullakarva üheksavägised, mustkollased mustad vägiheinad ning leegitsevad purpurlillad kukesabad.
Ja kas olete märganud, et niidud ja söötis põllud on sel aastal olnud eriliselt värvikirevad – hiigelsuured kelluka õiesülemid ja lõputult laienevad kesalille vahutavad väljad, punased ristikuread ja sinised ussikeele väed.
Küllap on lilleilule kaasa aidanud PRIA-niidutööd – ohakas, malts ja nõges on saanud surmahoobi ja väiksemad velled saavad nüüd oma täies ilus uhkeldada. Ja uusi mõnusaid paiku tuleb aina juurde, sest käib kesakünd. Vaid heinamaadel veeretatakse värvikirevus nüüd suurtesse pallidesse. Ja kombaine ja sulakullast põhupalle on juba põllud täis.
Kägu pole odraokast neelanud
On kõige kummalisem linnuaasta, mida mäletan. Kägu kukub veel peale kesksuve, karusepäeva. Aga ei kuku ta ilmselt niisama, vaid tõenäoliselt on lindudel tulemas ka kolmas kurn või poetab ta mune hilistesse teise kurna pesadesse.
Igatahes läksid laupäeval, kui kodust ära olin lendu mu aia varblasepojad, kevadised pojad olid mitu õhtut pesakasti juures valvamas ja üritasid ka pesakasti pugeda, aga said vanematelt selle eest hirmsalt sugeda. Aga ka rasvatihaste uus elukoolilend on väljas ja kollanokkade tsiitsitamist on kõik põõsad täis.
Must-toonekure näljahäda
Suvel ei pea ka Looduskalendri kaameraid täielikult unustama, sealgi on palju põnevat sündinud. Kotkapojad on kõik juba lennus, aga must-toonekurgede pojad sirgunud väikestest armsatest sulepallikestest musta kuuega noorhärradeks ja -preilideks. Eelmisel nädalal said ka mõlema pesa pojad ka rõngad jalga.
Kesiseks on muutunud nende toidulaud, ema oli mitu päeva pesast ära ja tuli tagasi hoopis uut liiki kaladega, käis kaugemal „kaubandusvõrgus“. Kõik, mis tuuakse imetakse nagu tolmuimejaga näljakurku. Must-toonekurgede toitumisalade kadu on suureks probleemiks nende loodusmälestusmärkide eluvõimalusele meie metsades.
RMK metsajooksuradade rohkus võib olla tore inimesele, aga peletab must-toonekurgesid väikestelt metsajõgedelt. Hullem on aga see, kui nt Kütioru suusakeskuses kalaoja torudesse aetakse ja jõevesi koos kaladega talvel kunstlumeks puistatakse.
Mine rappa!
Nüüd, kus parmupõrgu õigeveidi leevenenud, suudavad esimesed vaprad rabatee ette võtta. Raba on praegu oma kaunimates toonides, õitsev erkroheline nokkhein älveserval ja punakad liimitilkades helkivad huulheinad, esimesed sirellillad kanarbikuõied ja murakamädapead – ja lõputult palju puhast vett. Mine rappa!
LASTELE Ilmamäng: Küünla kastmine
Kolga rannas mängisid lapsed sada aastat tagasi üheskoos “küünlakastmise” mängu.
Kõhuni vees olles hüpatakse veest välja. Tagasi laskudes kastetakse end kaelani vette. Võisteldakse selle peale, kes rohkem kordi “küünalt kastab” või kes sügavamast veest välja suudab hüpata. Vesi kergitab inimese keha päris hästi, kuid tasakaalu hoidmine sellisel hüppamisel on päris keeruline.