Läänemere kalades leidub raskmetalle: süüa või mitte? (5)
19. juuli 2021, 07:54
Ikka ja jälle kostab hoiatus, et Läänemerest püütud kalu ei tohi süüa, kuna need on saastunud vees elades kogunud endasse palju mürke. Teisalt propageerib riik kalasöömist lausa kampaania korras. Mida peaks segaduses inimene asjast arvama?
Eestimaa Looduse Fondi (ELF) säästliku kalanduse programmi koordinaator Joonas Plaan tõdes, et teema pole sugugi must-valge. Mullu Keskkonnaministeeriumi tellimusel tehtud Läänemere kalade uuringu autorid soovitavad tõepoolest rasedatel süüa vähem Läänemere kala, eriti suuremaid röövkalu, kuna nendes võib saasteainete sisaldus olla normist suurem. Teisalt oleks see kala kogus, mis avaldaks tavainimesele negatiivset mõju, väga suur. Vaevalt et isegi kalurite peres nii palju kala süüa suudetakse – ikka kilode kaupa päevas.
„Osas Läänemere kalades leidub raskmetalle, aga kala söömise tervislikud küljed kaaluvad need võimalikud riskid üles,” kinnitas Plaan.
Põld toidab merd
Läänemere keskosas kasvab nn surnud tsoon, kus ei ole eluks piisavalt hapnikku. Meie mere suurimaid muresid on eutrofeerumine ehk toitainete rohkus, mis on tingitud peamiselt põllumajanduses kasutatud väetistes leiduvatest fosfori- ja lämmastikuühenditest, mis otsapidi merre jõudnud. „Nende tõttu kasvab Läänemeri piltlikult öeldes kinni. Vetikad vohavad ja mõnes piirkonnas võtavad kogu hapniku ära,” seletas Plaan.
Rahulikult võib süüa räime ja teisi väikeseid kalu, ka näiteks merd vallutavat ümarmudilat, kes võõrliigina surub põlisliike minema. Veelgi enam, kui püüame merest välja ja sööme ära väikseid kalu, siis eemaldame Läänemerest liigseid toitaineid ja anname oma pisikese panuse mere tervise taastamisel.
Eutrofeerumise tõttu on nii mõnegi kalaliigi olukord järjest halvem. „Näiteks lesta tervist ja arvukust mõjutabki just see ja aasta-aastalt läheb lestal aina kehvemini, mida kinnitavad rekordmadalad püügikogused,” sõnas Plaan.
Kui püüame merest välja ja sööme ära väikseid kalu, siis eemaldame Läänemerest liigseid toitaineid ja anname oma pisikese panuse mere tervise taastamisel.
Teisalt just tänu toitainerohkusele suureneb väikeste kalade arv: räim ja kilu jäävad osaks meie toidulauast. Mõnes piirkonnas läheb ka ahvenal kenasti, sest neil on tänu väikeste kalade rohkusele palju süüa. Rannikumeri on keskosast paremas olukorras.
Plaan usub, et suurte röövkalade osakaal meie toidulaual väheneb. „Kardan, et Läänemere turska me tulevikus enam ei söö, lesta on samuti arvatavasti vähem. Kehvasti läheb ka Läänemere kohal,” nimetas ta.
Siseveekogude kalade olukord on parem. „Võrtsjärves ja Peipsis läheb kohal ja ahvenal väga hästi, viimast arvatakse lausa liiga palju olevat. Sisevetest pärit kala on kindlasti ka puhtam. Meie teadmiste kohaselt on Eestis kasvatatud kalad keskkonnasäästlikud. Meil puuduvad andmed, et siinsed kalakasvandused kahjustaksid kuidagi keskkonda või ei oleks jätkusuutlikud,” kõneles Plaan.
Kestlik kala?
Paljud meist vaatavad hoolikalt, mida suhu pistavad, kuid kalaleti ääres ostuotsust tehes ei osata siiski veel keskkonnasäästlikku valikut teha.
Kestlikul kalal on kolm tingimust: tal läheb looduses hästi, tema püüdmisel ei kahjustata keskkonda ja teda majandatakse hästi. Kui need on täidetud, ongi kala kestlik. Osal liikidel läheb looduses hästi, aga neid püütakse nii, et see kahjustab merekeskkonda või teisi liike. Või siis ei tea me üldse, kuidas neid püütakse. Näiteks kohal läheb Pärnu lahes kehvasti, Peipsis aga hästi. See teeb valiku tegemise väga keeruliseks. Kõige lihtsam reegel on, et kui süüa kohalikku väikekala, siis söödki kestlikku kala.
Rimis vaid kestlik
Rimi kinnitab, et neil on müügil vaid kestlik kala. Kaupluseketi vastutustundliku ettevõtluse juht Katrin Bats tõdeb, et selleni jõuda polnud lihtne. „Esimene aasta oli kõige keerulisem, pidime paljude hankijatega läbirääkimisi pidama ja mõningate toodete puhul oli see üsna keeruline,” rääkis ta. „Iga aasta maikuus annab ELF koostöös WWFiga (Maailma Looduse Fond) uue nimekirja söögikalade olukorrast, mille põhjal vaatab Rimi oma kalavaliku uuesti üle ja teeb vajalikud muudatused.”
Maailmas on enim levinud kaks kala ja mereandide märgistuse süsteemi: MSC (Marine Stewardship Council) loodusest püütud mereandide jaoks ja ASC (Aquaculture Stewardship Council) kasvatatud mereandide jaoks. ASC sertifikaat kinnitab lisaks, et kala on kasvatatud keskkonnasäästlikult ja antibiootikumideta. Samas ei pea kestlikul kalal tingimata sertifikaati olema.
Kalaletis on üks popimaid valikuid tuunikala, sest tegu on kalaga, mis on liha maitsega ja sobib ka inimesele, kes muidu kala ei söö. „Tuunikonserv on suhteliselt rahakotisõbralik, aga kestlik konserv on mõnevõrra kallim. Oleme Rimis suurte otsingute tulemusena leidnud kestliku alternatiivi, mis jääb samasse hinnaklassi mittekestlikuga,” kinnitas Bats.
Krevettidest on Plaani sõnutsi meie turul kaks varianti. Arktiline krevett tuleb Põhja-Atlandist ja seda püüavad ka Eesti kaugpüügilaevad, kellel on MSC sertifikaat ehk tegemist on keskkonda säästvalt püütud mereandidega.
Teine laialt levinud liik on troopilised krevetid, keda looduses on nüüdseks kaduvvähe. „Meie soovitame troopilisi krevette pigem vältida, sest nende kasvatamisel on väga palju probleeme: kohati on töötajate sotsiaalsed tingimused nukrad, esineb muresid mürkainetega või hügieeniprobleeme, kasutatakse lapstööjõudu,” loetles Plaan.
Eestlaste lemmikkala lõhe jõuab siia Norrast. Lõhekasvatusi on seal väga palju ja neisse on kõvasti investeeritud, et need oleksid võimalikult keskkonnasäästlikud. Nii on Norrast pärinev lõhe Plaani teada palju keskkonnasäästlikum kui kümme aastat tagasi.
„Süües kodumaist väikekala, teeme keskkonnale teene. Süües Norras kasvatatud lõhet, teeme ennekõike teene Norra majandusele,” märkis Plaan ja lisas, et ise on ta hakanud rohkem hooajalist kala sööma: kevadel räime ja kilu ning suve hakul koha. „Väga maitseb kohalikust forellist tehtud äkis,” ütles ta. „Töö tõttu satun tihti sadamatesse ja püüan otse kaluritelt osta. Professionaalne huvi on restoranis alati küsida, mis kalaga on tegu ja kust see pärit on.”