Tulekahju looduskaitsealal on kõige keerulisem kustutada

Pehme pinnasega seotud põlengud vajavad kustutamiseks nii eritehnikat kui ka head logistikat, et tagada varustuse koordineeritud kasutamine.  FOTO: Mailiis Ollino

Päästjatele on töötegemisel kõige keerulisemad raskesti ligipääsetavad kohad või need, kus on pehme pinnas, mis ei kanna eritehnikat.

Just looduskaitsealad, kus ei toimu inimtegevust ja seetõttu puuduvad metsasihid ning üldine ligipääs, ka jalgsi liikumisel. 2018. aasta Kirna raba põleng Lõuna-Eestis oli selline, kus juurdepääs võttis aega sisuliselt ööpäeva. Samuti oli seal pehme pinnas, mis vajas eritehnikat.

„Keeruliseks teebki ligipääsetavus, sest tihe mets ja alustaimestik raskendab ka jalgsi liikumist,” rääkis päästetöö osakonna valmisoleku talituse ekspert Ivar Frantsuzov.

Turbarabade kustutamisel on kasutusel spetsiaalne tehnika. „Pehme pinnasega seotud põlengud vajavad kustutamiseks nii eritehnikat kui ka head logistikat, et tagada varustuse koordineeritud kasutamine,” tõdes Frantsuzov ja seletas, et Päästeametil on kaheksa roomikkonteinerautot, mis ongi ette nähtud pehmel maastikul liikumiseks.

Kui on tihe mets, on raskem liikuda, aga selle tehnikaga on see võimalik. Sellist eritehnikat juurde soetada ei ole praegu plaanis, sest kogu masina- ja varustuspark on tasakaalus.

Näiteks pole mõtet soetada eritehnikat, kui ei ole piisavalt voolikuid, mida metsa vedada. Iga päästekeskus peab saama iseseisvalt hakkama 600 ha maastiku kustutustöödega.

Kustutustööks võib Päästeamet kasutada vett looduslikest veevõtukohtadest ilma eriloata. „Meil on mitmesuguse võimekusega pumpasid, et vett isegi kümne kilomeetri kaugusele veevõtukohast pumbata,” ütles Frantsuzov. „Kindlasti võib põud kustutamistulemusi mõjutada – väiksemad veesilmad metsades või muu väiksem veekogu kuivab ära. Metsas saame kasutada ka kraave, kus ­vesi on vaid kümme sentimeetrit sügav.”

Ehkki suurte põlengute ajal võib Päästeamet appi kutsuda ka tavainimesi, siis esimene eelistus on ikkagi vabatahtlikud päästjad ja koostööpartnerid, sest nendega on enne kooskõlastatud nende võimekus ja tegevused ehk koostöö on kiire ja tõhus.

„Tavainimestele peame individuaalsemalt lähenema ja panema neid meeskondadega kokku, sest igaühe võimekus on erinev ja me peame tagama ka nende ohutuse,” seletas Frantsuzov. „Väljaõppeta isikul tuleb aidata keskkonda tundma õppida ja jälgida, et ta ei saaks kuumakahjustusi. Inimestel on suur soov aidata, aga mõnikord unustavad oma tervise ära, näiteks ei joo või riskivad seal, kus ei tohi või kus on varjatud ohud, näiteks puude langemine põlengualadel.”

Tagasi üles
Back